Hiljuti avanes võimalus külastada Algorütmi podcasti (episood 328), kus vestlesime Priit Liivaku ja Martin Kappiga teemal, mis on viimasel neljal aastal täitnud suure osa minu ärveloleku ajast: kuidas ja miks ma täiskasvanuna uuesti ülikooli läksin, et õppida IT-süsteemide arendust: “Algorütm 19.03.2026. Episood 328: Täiskasvanuna IT õppimine AI ajastul – asjatu või vajalik?“
Kokkuvõtteks – teekond ei olnud lihtsalt akadeemiline harjutus ega silmaringi laiendus. See oli strateegiline otsus, mis sündis vajadusest ehitada Helge Kooli (helge.app) platvormi nii, et teaksime paremini, et mis toimub “kapoti all”. Probleem polnud mitte usaldamatuses meie arendustiimi vastu, vaid selles, et tehnoloogiapõhise MTÜ eestvedamisel tuleb suuta vastutada süsteemi eetika, turvalisuse ja toimeloogika eest sama sügavalt kui teaduses räägime üldise sekkumismetoodika eest vastutuse võtmisest.
Podcastis arutledes jõudsime järeldusele, et kuigi tehisintellekti ajastul on kood muutumas kood odavaks kaubaks, on mõtlemisoskus ja arhitektuurne vaade muutumas kallimaks kui kunagi varem. Mõtlemist saab ilmselt õppida mitmeil viisil. Käsitsi koodi kirjutamine on lihtsalt üks viis kuidas süsteemset mõtlemist omandada. Seeläbi saab aru süsteemi komponentide omavahelisest loogikast – kui mingi asi ei toimi nii nagu peaks, siis sunnib see loogika elemente ükshaaval läbi käima kuni süsteemis selgus saavutada.
Minu õpikogemus kinnitas kolme olulist tõde
- Alustada tuleb põhjast. Isegi kui AI suudab funktsiooni valmis kirjutada, pead sa ise tundma tehnilisi põhimõtteid (nt kuidas töötavad sessioonide tokenid või turvamustrid), et mitte pimesi masinat usaldada. Sa pead teadma, mis masinas toimub, et osata hinnata väljundi kvaliteeti.
- AI kui treener, mitte asendaja. Kasutasin õpingutes tehisintellekti enda “abiõppejõuna”. Andsin agentidele kursuse materjalid ja palusin neil koostada mulle õppekava või küsida minult kontrollküsimusi. See on uus tase hariduses, kus tehisintellekti abiga on igaühel võimalik ehitada oma personaalseid õpiteekondi, kus on võimalik tehisintellektile delegeerida kaasteelise roll, mitte lihtsalt passiivne vastuvõtja.
- Inimese roll on mõtlemine ja abstraktsioon. AI kirjutab sageli nn “spagett-koodi”. Inimese ülesanne on see kood süsteemselt ja arhitektuurselt “ilusaks” ja jätkusuutlikuks teha. See on nagu maja ehitamine: AI võib laduda telliseid üha kõrgemaks müüriks, aga arhitekt peab tagama, et maja püsti jääks ja inimestel seal hea elada oleks.
Lahendus: Kuidas ühildada kood, kool ja pere?
IT Kolledžis õppimine oli minu jaoks “alandlikkuse treening”. Olin gümnaasiumist kaua eemal olnud ja sain esimesest kõrgema matemaatika kontrolltööst trigonomeetria teemal täpselt ühe punkti. See oli hetk, kus tekkis kiusatus käega lüüa, aga see käivitas hoopis tohutu uudishimu. Kuidas hakkama sain?
- Võtsin teadlikult õppimisele 1/3 oma elust. Vajadusel optimeerisin oma koormust nii teiste tegevuste osas kui ka õppimisel. Kui tarvis siis andsin ühes või teises tempot maha.
- Sidusin õppimise ja ettevõtluse üheks tervikuks. Olin mitmetele õppejõududele ebamugav partner, sest pakkusin pidevalt välja: “Kas saan teha antud õppeaine projekti omaenda arendusprojekti raames!” See aitas teooriat kohe rakendada ja teha uute kontseptsioonide õppimisega üheaegselt ka konkreetseid tükke valmis, millest on noortele ka päriselt kasu.
- Leidsin omale inimliku tugivõrgustiku. Kuigi AI on hea, oli minu jaoks kriitiliselt oluline grupp kaastudengeid Discordis, kellega me üksteist õpetasime. Inimlik suhtlus komplekssete probleemide lahendamisel on endiselt asendamatu.
Aga eks kuulake episoodist ise täpsemalt.
