Kas sa usaldaksid suvalisele võõrale oma rahakoti ja lukustamata telefoni? Ilmselt mitte. Samal ajal teab suur hulk tehnoloogiafirmasid kõike sinu telefonis toimiva kohta ja ühtlasi on ka suur hulk sinu rahakotist juba praegu nende kätte usaldatud. Usalduse eelduseks võiks ideaalis olla eetika, mis usaldust ei kuritarvitaks.
Niisiis – antud juhul üritaks lahti mõtestada eetika rolli uuenevas majanduses, kus üha enam otsuseid teeb inimese asemel algoritm ja uudsete lahenduste väljamõtlemise juures on süsteemne ja mõtestatud lähenemine arhitektuurile sama oluline kui miks-küsimuse vastamine.
Tegemist on viimase, 15. nädala mõtisklusega õppeaines ITSPEA, mille koondnimetuseks on “Eetika ja IT“. Õppejõud on arutelu seemneks küsinud:
Erinevad ettevõtted ja organisatsioonid on koostanud mitmeid võrgust leitavaid IT-eetikakoodekseid. Vali neist üks huvipakkuvam ja analüüsi seda ajaveebiartiklis.
– Kaido Kikkas
Vannun Püha Isidori nimel luua algoritme vaid inimeste hüvanguks!
Enne kui meditsiinitudeng lubatakse esimest korda patsiendi juurde on ta õppinud 6 aastat ja andnud Hippokratese vande, milles ta tõotab patsiente aidata vastavalt oma võimetele, säästes neid kahjust ja ebaõiglusest igal võimalikul moel, käituda austusväärselt seaduste kohaselt, hoida saladust ja jagades oma teadmisi ja oskusi.
Arstide puhul enesestmõistetav nende pühendumine oma kutsealases tegevuses eetilistele põhimõtetele, mis on suunatud abistamisele. Kui arsti puhul võivad eksimuse tulemused olla fataalsed, siis tema tegevus ei ole eriti laiapõhjalise mõjuga.
Kui arst võib oma kehva ravioskusega vigastada hullemal juhul sadakonda inimest, siis näiteks maailma juhtivaima sotsiaalvõrgustiku kasutajate arv on tänaseks kasvanud kuuldavasti 2.8 miljardini. Kui seal on mõne algoritmi abil muudetud Like-nupu vajutamine või postituse jagamine nii mõnusaks dopamiini tekitavaks tegevuseks, et selle tulemusena mõjutatakse miljardi inimese käitumist üheaegselt, siis arvutiiseneri tegevuse eetiline mastaap on märkimisväärselt suurem.
Koodi kirjutajad võivad mõjutada miljardeid. Samas on nende firmade etteotsa sattunud noormehed, kes pole kooliharidustki kätte saanud, saati õppinud eetikat või tõotanud eetiliselt käituda oma klientide ja huvigruppide suhtes.
Niisiis – tekib paratamatult küsimus, et kas oleks aeg käes, et nõuda progejatelt Sevilla Püha Isidori nimel vannet andma, kes on kuuldavasti kõikide vabade kunstide, kogu interneti ja kõikide arvutit kasutavate nohikute patroon ja kaitsepühak.
Dopamiiniralli avapauk – 05. september 2006
Clive Thompson alustab oma lahedat raamatut: Coders: The Making of a New Tribe and the Remaking of the World kirjeldusega kuidas 5. septembril 2006. aastal muutis 23-aastane India päritolu tarkvaraarendaja Ruchi Sanghvi igaveseks ajaks igavesti seda kuidas me sotsiaalmeediat kasutame.
Clive Thompson – Coders 
Ruchi Sanghvi Facebook Engineer
Nimelt sel hetkel läks reaalsesse kasutusse pool aastat arenduses olnud funktsionaalsus, mida me täna kõik tunneme “uudisvoo” nime all. Nimelt Facebook näppas Twitterilt viimase keskse disainielemendi. Iga kasutaja nägi oma leheküljel oma “sõbralisti” kuulavate inimeste viimaseid tegevusi või postitusi. Kui varasemalt tuli sõprade kohta teada saamiseks ise käia aktiivselt nende lehekülgi külastamas, siis kui nüüd mõni neist märkis peole minemas, siis kõik nägid seda oma uudisvoos koheselt.
Kuigi suur hulk kasutajaid tegid peaaegu revolutsiooni, sest uuendus oli nende jaoks harjumatu, kohanesid nad sellegipoolest ruttu ja Facebooki igapäevane aktiivne kasutamine kasvas paari nädalaga kolmekordseks. Nagu alltoodud fotolt paistab, siis Mark Zukerbergi tiim oli selle uuenduse üle väga rahul.
Sellega pandi sisuliselt paika tähelepanumajanduse nurgakivi internetis. Kui senimaani olid turundajad muutunud juba üpris nutikaks reklaamide loomisega televisioonis, siis sotsiaalmeedias oli see uus tase. Uudisvoog ja selle taustaks ehitatud kohanev algoritm hakkas kasutajate huvisid jälgima ja toitma neid just seda liiki sisuga, mis neid võimalikult rohkem sotsiaalmeediat kasutama suunaks. Seejärel kohanes ta kasutajatega veelgi, et panna neid ka reklaame vaatama ja neile klikkima.
Sanghvi läks ajalukku esimese naissoost arvutiinsenerina, kes Facebook’i maskuliinse tudengitekambaga liitus. Ta on tänaseks omandanud kogemusi nii Dropboxi juhina kui praeguseks saanud ise aktiivseks investoriks, kes keskendub lahendustele, kus üritatakse maailma rohkem head luua.
Samasugune transformatsioon iseloomustab ka teist geeniust nimega Justin Rosenstein. Peale Stanfordi õpinguid ja Google’i projektide juhtimist liitus ta 24-aastasena Facebookiga ja pani seal aluse Like-nupu ja lehekülgede funktsionaalsuse loomisele. Ta lahkus firmast juba pooleteise aasta pärast ja seejärel pani aluse firmale nimega Asana ja nüüd veab ta eest mittetulundusühingut nimega One Project, sest ta jõudis järeldusele, et tema tiimi poolt välja arendatud Like-nupp on käivitanud üleilmse dopamiininäljaste seltskonna, kellel on sotsiaalmeedia kaudu tekkinud alkoholismi- või narkomaania-sarnased sõltlaste nähud.
Rosenstein oli üks olulisemaid esinejaid dokumentaalsarjas The Social Dilemma, kus ta kirjeldas väga avatult neid probleeme, mida sotsiaalmeedia liigne kasutamine on põhjustanud igas vanuses inimeste vaimsele tervisele.
No aga selge pilt – kui Facebooki tegevuse tulemuslikkust vaadata, siis nende auks võib öelda, et nad on suutnud tööle kutsuda terve kamba geeniusi, kes on suutnud välja mõelda geniaalsed meetodid, mille abil panna miljardid inimesed järgmist linki klikkima. Iseküsimus, et kas selle tulemusel on maailm ka paremaks muutunud?
Ühest küljest vist veidi on – informatsioon on küll palju kättesaadavam ja hetkes olemas, aga samal ajal on paljud inimesed kordades rohkem depressioonis, elavad väärastunud maailmapildis, kus nad näevad rikaste ja ilusate iga viimast photoshopitud ja filterdatud piiksatust, mis nende õnnetunnet küll lühiajalises plaanis võib toita, aga pikas perspektiivis muudab nad pöördumatult õnnetumateks. Samuti on tekkinud mini-kogukondade raames informatsiooni ebavõrdse jaotumise kaudu mullistumised, mis ühiskonda tervikuna on lõhestunud.
No esimene hüpotees on võib-olla mõelda, et äkki on lihtsalt alustajad firmad sellised, kus eriti veel eetika peale ei mõelda. Lihtsalt pole nii palju energiat – nagu siin see viidatud Deloitte’i uuring kirjeldab, mida siin Digital Agenda refereerib. Iseenesest ei ole see muidugi välistatud, sest just algusfaasis olevat Facebook’i üks põhilisemaid lähenemisi olnud “move fast and break things”, mistõttu oma tegevuse sotsiaalsete mõjude üle pohtimine ilmselt ei pääsenud löögile.
Samas – Facebook inkorporeeriti juba 2004. aastal, ehk tänaseks võiks olla juba puberteedieast väljas ja võiks pigem olla kvalifitseeritud küpses staadiumis toimetava firmana. No mis veel võiks siis hüpoteesiks olla?
Kas asi on lihtsalt selles, et nad lihtsalt ei oska paremini, kuigi tahavad parimat?
Mõnede FAAMG-firmade eetikakoodeksid?
No aga kontrollime kohe järele. Vaatame siis huvi pärast FAAMG-firmade eetikakoodekseid (Facebook, Amazon, Apple, Microsoft ja Google) ning üritame aru saada, et kas nende kätte võiks oma rahakoti usaldada?
Facebook. Alustame Facebooki eetikakoodeksist. Sellenimelise uuendatava dokumendi võib igaüks leida avatud kujul nende investoritele ja töötajatele suunatud leheküljelt. Eetikakoodeksis on kirjeldatud tööalast ahistamist, konfidentsiaalsust, turvalisust, altkäemaksu, seadustest kinni pidamist ja varade heaperemehelikku kasutamist. Mitte ükski Facebooki reeglitest ei käsitle teemat, et millistest eetilistest põhimõtetest lähtuvalt tuleks üles ehitada klientide andmeid analüüsivad algoritmid.
Amazon. Amazoni eetikakoodeks on tõsisest õudusunenäost pärit. Peidetud “investor relationships” sektsiooni tagumisse nurka on selles üles loetletud töötajate suhtes kehtestatud sanktsioonid, mis neid juriidilise osakonna poolt eest ootavad juhul kui nad mille iganes asjaga peaksid vahele jääma. Ainuüksi selle teksti lugemine tõstab kuklakarvad turri ja paneb potentsiaalselt igaüht sellest firmast kaugele eemale hoidma.
Apple on oma tegevusjuhised jaganud erinevatesse kategooriatesse: äri, korruptsioon, töösuhted, konkurents, inimõigused, avalikud suhted ja huvigrupid. Konkreetsetele linkidele klõpsates avanevad küll kena kaanepildiga, aga sisult samuti juristide poolt ja juristidele kosotatud tekstid, mis annavad suhteliselt konkreetses keeles teada, et millised on reeglid ja mis juhtub kui reegleid ei täideta. Tundub, et selle fookusesse on samuti võetud mõnevõrra ameerikalik lähenemine – vajadusel hageda kõikvõimalikud tegelased nii korralikult ära kui võimalik.
Google. Järgmise näitena vaataks Google’i emafirma Alphabeti eetikakoodeksi. See on mõnevõrra üldsõnalisem, aga mõnevõrra konkreetsem. Juriidilist lingot on palju vähem kui Facebooki ekvivalendis. Nimetatud tekstist võib tavainimene isegi aru saada. Google’i Code of Conduct’is kirjeldatakse klientide teenindamisest, usaldusest, kasulikkusest, privaatsusest, turvalisusest, sõnavabadusest, õiglusest, vastutustundest, võrdsetest võimalustest, töötervishoiust, altkäemaksust, vilepuhumisest, intellektuaalsest omandist, heaperemehelikust käitumisest, seaduslikkusest.
Viimaseks lauseks on eetikakoodeksis tagasi lisatud “Don’t be evil!” – sellega seoses üks kõrvalmärkus. Nimelt Google on vallandanud samas viimase poole aasta jooksul kaks inimest, kes on tegelenud eetikaküsimuste ja algoritmidega, millest The Verge kirjutas hiljuti põhjalikumalt. Nimetatud uudis läheb samasse ritta Google’i 3 aasta tagause otsusega, mil nad otsustasid eemaldada seesinase fraasi oma väärtuste loetelust. Nimetatud otsus tekitas tookord kõvasti furoori: https://nypost.com/2018/05/22/google-revises-code-of-conduct-removes-dont-be-evil/, mistõttu nad lõpuks otsustasid selle juurde naasta.
Taas – kui me vaatame praktikat, siis Google ei viita mitte poole sõnagagi, et millistest eetilistest põhimõtetest tulenevalt on koostatud nende masinõpe ja süsteemid.
Microsoft. Minu pilgule neist kõigist sümpaatseim erand. Eetikakoodeksi pealkirjaks on pandud “Microsoft Standards of Business Conduct Achieve More“. Sellel on kasutatud roheksti visuaaliat. Koostatud inimkeeles. Avalehel naeratab Satya Nadella ja kutsub kõiki töötajaid üksteist usaldama ja kenasti käituma.
Kui konkreetsete sektsioonide juurde süveneda, siis iga sektsiooni keskseks käitumisjuhiseks ongi usaldus ja koostöö. Niisiis on selles sõnastatud privaatsus, aus konkurents, seadustest kinnipidamine, väga sümpaatse erandina (SIC!) – teenuste valmistamine, mis võtavad arvesse inimeste eripärasid (!), inimõiguste toetamine, võrdsete võimaluste pakkumine, ausa raporteerimise ja klientide privaatsuse hoidmise.
Üleüldiselt – viiest tehnoloogiagigandist paistab Microsoft olema eetilisest rakursist vähemalt oma sõnades kõige sümpaatsem organisatsioon. Aga samas – kui ka nende arusaamu lugeda, siis pole ka Microsoftil mitte kusagil viidet eetikat, mida võetakse arvesse algoritmidega tegelemisel.
Eetikakoodeks kui põhiseadus?
Niisiis. Võtaks selle teema kokku. Millises vahekorras on eetika ja organisatsiooni majanduslik kasu?
Äriorganisatsioonide puhul on ajast aega väärtuste teemal ironiseeritud: “Money talks and bulls..t walks!” Millega tahetakse sisuliselt öelda, et tõsiste äride puhul on lõppkokkuvõttes kõige olulisem küsimus see, et mis summad tulevad kokku aasta lõpuks kasumiaruande joone alla. Ehk teisisõnu – kõikvõimalik muu “jutuvada”, mis majanduslikule tulususele kuidagi kaasa ei aita, võiks organisatsiooni juhtide seisukohalt esimesel võimalusel pigem uksest välja astuda.
Vaidleksin sellee vastu. Viidates kõikidele ülaltoodud näidetele kasutaksin antud juhul Kersti Peenema sõnu, kes on väitnud, et 21. sajandil võrdub organisatsiooni eetikakoodeks ja andmepoliitika selle organisatsiooni põhiseadusega.
Sellest tulenevalt järeldaks, et FAAMG-firmadel on veel pikk maa minna, et tehisintellekti, masinõppe ja nutikate algoritmide maailma tuua selline eetiline mõõde, et neid niimoodi saaks usaldada. Niisiis – praegu on veel vara neile oma rahakoti sisu ja telefoni andmeid jagada. Äkki õpivad ja oskavad edaspidi paremini?
Cover Image Ethics Shift – Image Credits: kutubQ / Getty Images