Kuidas meie ahvi-aju tehnoloogiamaailmas toime tuleb ja milliseid abivahendeid meil antud kontekstis vaja oleks? Tegu on 5. nädala mõtisklusega ITSPEA kursuses, mille üldteemaks on Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest?. Õppejõud on küsinud:
Vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too mõni hea näide omaenda kogemustest.
– Kaido Kikkas
Virginia Shea Netiquette
Kes on Virgina Shea ja mida ta on öelnud? Tegemist on 1994. aastal Albioni kirjastuse poolt välja antud raamatu “Netiquette” välja andnud inimesega, kes on kuuldavasti interneti viisaka suhtluse rajaja. Tema netiraamatu kolmanda peatüki alampealkirjadeks – kümneks käsuks on ta sõnastanud:
- Ole inimene (Remember the human).
- Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life).
- Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).
- Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people’s time and bandwidth).
- Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).
- Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
- Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).
- Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people’s privacy).
- Ära kuritarvita oma võimu (Don’t abuse your power).
- Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people’s mistakes).
Iga konkreetse alampealkirja all on ta sõnastanud lihtsa tegutsemispõhimõtte, mille käigus ta kirjeldab lihtsat soovitust, millest võiks kübermaailmas juhinduda. Peale kolmanda peatüki reeglitesadu järgneb juhiste loetelu, et mil viisil saab paremini hakkama e-posti ja vestlusgruppide maailmas ning kuidas tuleks käituda kohtades kus nutimaailm põimub ärikeskustelu või sotsiaalse suhtlusega.
Viisakuse põhireeglid – kuidas toimid Sina?
Isiklik näide – viisakus kui norm
Holger Pukk kirjutas 1959. aastal pisikestele põnnidele mõeldud lühijutte täis teose, mille sisuks oli käitumisjuhiste õpetamine. Kuidas söögilauas käituda. Keda uksest sisse lasta. Kellele istet pakkuda.
Mäletan, et lugesin selle millalgi algklassides läbi ja usina lapsena üritasin seda siis järgida. Ühel hetkel kui õpetaja andis kõikidele klassi õpilastele ülesande kirjutada kõikide oma klassikaaslaste kohta ühe positiivse iseloomustava sõna, siis kui ülejäänude valikud olid üpris laiapõhjalised (“tark”, “sportlik”, “sõbralik”, jne), siis minu paberilipikutele oli eranditult kirjutatud “viisakas”. Kui need kõik kätte sain, siis hakkasin kõva häälega naerma, aga varsti jõudis kohale murdeiga, kus tundus palju parem mõte üritada olla risti vastupidine eelnevaga ja igal võimalusel viisakusele väljakutseid esitada. Nii tundus lihtsalt põnevam.
Niisiis – kuigi inimene võib olla veel väike või poolväike, siis viisakus on normide kogum, mis määratleb inimese olemuse, valikud ja kuvandi teiste silmis.
Teine näide – viisakus kui agressioon
Lisaks eeltoodud isiklikule näitele pani mind viisakuse peale mõtlema üks Aleksei Turovski mõttekäik, kes kirjeldas viisakust loomariigis. Ta kirjeldas olukorda umbes nii (antud juhul tuginen oma mälul, alltoodud tekst ei ole kindlasti sõna-sõnaline kirjeldus): “Näed, astub seal toonekurg teise kure sunnas. Tõstab jalgu graatsiliselt kõrgele. Vaatab, kallutab pead. Näitab, et vaata kui ilus pikk ja terav punane nokk mul on. Teine kurg vastab samamoodi. Demonstreerib ka oma sõjariista. Viisakus. See kõik on viisakus.”
Loomariigis on viisakus oma jõu näitamiseks. Kurg näitab, et vaata kui tahaks ja vaja läheks, siis võiks selle nokaga väga valusasti lüüa. Aga kõrge samm ja graatsiline nokakaar on osa viisakas-olemise mängust, millega jõudu näidatakse, aga samas üksteisega arvestatakse ja ennast taltsutatakse.
Viisakus on lihtsalt targalt talitsetud agressioon.
Kolmas näide – viisakus kui grupi toetamise vahend
Kolmanda näite illustreerimiseks kasutan uuesti loomariiki. Sedapuhku Konrad Lorenzi poolt koostatud “Kuningas Saalomoni sõrmus”. Lorenz kirjeldas selles huntide käitumist. Kui kaks kiskjat pisut jõulisemalt kokku puutuvad ja neist üks tunneb ennast alla jäämas, siis paljastab ta teisele oma kõhu või kaela. Enda keha kõige haavatama koha. Kuigi kisma võitja võiks sinna hambad sisse lüüa – ei tee ta seda. Kiskjatesse on sisse kodeeritud võitja au ja viisakus. Kui allajääjale hambad sisse löön, siis lõpuks kaotan ise, sest kari jääb tervikuna nõrgaks.
Seega võib viisakus olla ka isiku allasurumine grupi heaolu nimel
Viisakuse väljendused tehnoloogias
Tehnoloogia võimaldab inimestel väljendada ennast vabalt. Üksjagu vabamalt, sest tunnetatav (kuid väär) privaatsuse-taju teeb ka lamba-laadi isikud julgeks kui hundi. Seetõttu on võrgusuhtlus tihti läinud üle piiride ja korraldanud sageli hüperboolseid võitlusi mõlemal pool kujutletavat võitlustandrit kui mõni suhtluspartneritest ei suuda mõista teise osapoole emotsiooni või huumorit.
Niisiis – üks omapärane algatus, millele hiljuti otsa sattusin oli Tieto poolt välja arendatud tekstifont, mille nimetuseks “The Polite Type”: https://www.thepolitetype.com/, mida väidetavalt on hakatud katsetama Soomes Helsinkin Sanomat’es ja UK-s Mail Online’i ajalehtede võrguväljaannetes.
Tegemist siis sellise nutika kirjatüübiga (fondiga), mis suudab tuvastada tekstis ebatsensuurseid väljendeid või solvanguid ning asendada need vastavalt kas viisaka tekstiga või udutada see kõige näotum osa tekstist sootuks ära.
Iseküsimus on muidugi see, et mil moel säärase fondi kasutamine inimeste käitumist võiks mõjutama hakata. Kui kellegi ekspletiive ja ekskremente täis tekst asendub tehisintellekti töötluse tulemusel suhteliselt kultuurse ja armsa väljenduslaadiga, siis miskipärast on raske uskuda, et see ka nende meelsust muuta võiks. Antud autori suhtes tundub see vist pigem vägivaldse pealesurumise laadsena. Ja seetõttu on ilmselt ka ise omalaadselt ebaeetiline, kuna ta võtab inimestelt ära nende enda võimaluse ennast väljendada nii nagu nad ise sooviksid.
Aga kes teab … – Tietolt muidugi omanäoline üritus igal juhul proovida kommentaariumitesse filtrit peale suruda 🙂
Jätkan ilmselt millalgi siit kirjutamist, esialgu jääb mõte poolikuks …