.st0{fill:#FFFFFF;}

Mõtteid tehnoloogiast: interneti kujunemine 

 January 28, 2021

By  Marko Rillo

Täna kirjutan sellest, et miks listservid on kadunud ja e-post tervikuna on püsinud. Tegemist on ITSPEA kursuse 2. nädala mõtisklusega, mis keskendub küsimusele “Arpanetist Facebookini – Interneti kujunemislugu“. Õppejõud on esitanud küsimuse:

Kirjelda ajaveebiartiklis kaht erinevat nähtust (tehnoloogiat, praktikat, kommet jne) Interneti varasemast ajaloost (enne veebi tulekut ehk aastat 1991) – üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiatega/tavadega või muul põhjusel välja surnud).

– Kaido Kikkas

Nimetatud küsimustele vastamine viis mu mõtte kõigepealt võrgustiku efektile (“Network effect”) ning selle aluseks olevatele erinevatele teooriatele.

Mida arvaksid Sarnoff või Metcalfe spämmeritest?

Milles sõltub võrgu väärtus? Trikiga küsimus, sest sõna “võrk” võib täiendada mitmeid asju. Inglisekeelne “network” võiks olla tõlgitud ka kui “võrgustik”, mis annaks juba selgema suuna kätte. Tundub iseenesest lihtne – mida rohkem seda uhkem?

Nimetatud seaduspära mõistis esimesena vene päritolu USA ärimees David Sarnoff, kes käivitas mitmeid raadio- ja telejaamu, millest tänaseks on kõige kuulsamaks osutunud NBC-nimeline telekanal. Ta väitis, et mida rohkem kuulajaid ta oma jaamale saab, seda rohkem reklaamiraha õnnestub tal teenida. Loogiline! Samas kehtis see loogika sisuliselt ainult seda tüüpi võrgustike puhul, milles oli olemas üks tsentraalne punkt, kust lähtus võrgustiku info ja suurel hulgal vastuvõtupunkte, mis olid passiivsed tarbijad. Ehk see loogika kehtiski ainult teles ja raadios.

Mõni aeg hiljem – kui kaableid hakkas õnnestuma juba vedada mitmete seadmete vahele mitmeid, siis täiustas võrgustiku reeglistikku interneti-guru ja Harvardis doktorikraadiga pärjatud Robert Metcalfe, kelle hüüatus oleks ilmselt kõlanud justkui telepoe teadvustaja klassikaline fraas: “See pole veel kõik!”

Teatavasti: kui võrk on ehitatud sellistel alustel, et kaabel ühendab iga üksikut osapoolt sellest omavahel, siis läheb asi palju põnevamaks. Kui minul ja sinul on telefon, siis saame helistada ainult üksteisele. Aga kui telefonid on kõigil mu potentsiaalsetel vestluskaaslastel – pereliikmetel, sõpradel, tuttavatel, töökaaslasel, kliendil ja torumehel, siis suureneb võimalus interaktsiooniks selle võluva seadme kaudu iga uue osapoole lisandumisel. Niisiis läheb võrgustiku kui terviku väärtus üles mitte lineaarselt – vaid lausa eksponentsiaalselt.

Metcalfe's Law: value of network depends on the number of connections in a nework
Klassikaline Metcalfe’i reegel: võrgustiku väärtus seisneb selle elementide arvu ruudus

Võrgustiku väärtust on määratletud üpris üheselt Metcalfe’i seaduse alusel, mis määratleb eksponentsiaalse valemi alusel võrgu väärtuseks sellesse kuuluvate omavahel ühendatud üksuste arvu ruudu. Kena täiendus – nüüd on siis üks-mitmele võrgustiku asemel meil olemas mitu-mitmele võrk.

Paistab geniaalne – ehitame sel juhul võrgustiku iga potentsiaalse kodaniku, kodulooma ja külmkapi vahele ja maailm õitsebki! Oleks see ainult nii lihtne.

Erandina reeglist paistab võrgustiku väärtust alla kiskuma alles esimest korda telefoni teel saabunud vitamiinitooteid pakkuv rämpsukõne. Kui mingid tüütud tegelased soovivad tundide viisi minupoolset otsa liinist kinni hoida kuna loodavad saada selle kaudu mingit hüve, mis minu jaoks samalaadne hüve pole. Niisiis subjektiivselt hakkab indiviidi mõtlema, et võrgustik oleks nüüd siiski üksjagu väärtuslikum kui nimetatud tüübid saaks sealt välja lõigata. Aga kuna Metcalfe’i reegel räägib võrgustikus ühendusevõtmise potentsiaalist, siis need väikesed tagasilöögid ei saa ju ometi mudeli ilu ära rikkuda?

Saab ikka küll! Selle erandi kirjeldamiseks otsustas üks teine tegelane nimega David P. Reed lisada täiendava dimensiooni, kus ta on otsustanud kirjeldada Metcalfe’i reegli neid aspekte, mis hakkavad suhtlust iseloomustama kogukonnastunud gruppides, kus enim väärtust luuakse nende osapoolte vahelises alamvõrgustikus, kus osapooltel on loomulik vajadus ja huvi aktiivsemaks suhtlemiseks olemas. Seda liiki interaktsioonis võivad kogukonnavälised osapooled interaktsiooni väärtust isegi allapoole sikutada.

Ehk allpool toodud joonisel on kõik kolm võrgustiku efekti kontseptsiooni külg-külje kõrval visuaalselt lahti kirjeldatud: Sarnoff, Metcalfe ja Reed.

Sarfnoff Metcalfe ja Reed - kuidas võrgustikku kuulumine erinevate autorite meelest väärtust loob
Sarfnoff Metcalfe ja Reed – kuidas võrgustikku kuulumine erinevate autorite meelest väärtust loob

Kui 19. sajandil esimesi telegraafikaableid vedama hakati, siis ei kujutanud keegi ette, et pisut enam kui sajand hiljem üritavad mõned olevused sotsiaalmeedias meeleheitlikult enda individuaalseid võrgustikke kasvatada, sest mida rohkemate üksusteni nende piiksatused või klikid jõuavad, seda kaugemale nende mõju võiks hüpoteetiliselt ulatuda.

Kõik teed viivad Rooma või Londonisse

Tundub, et kõike seda on võimaldanud 70ndatel aastatel tegutsenud geeniuste oskus disainida ja kirjeldada TCP protokolli eripärasid, mille baasil on ka tänane internet toimimas. Tegelikkuses on inimkond võrgustikku jõudu kasutama hakanud juba iidsetest aegadest alates. Seda siis kui sündisid esimesed kaubateed. INSEADi professorid Henrich R. Greve, Tim Rowley ja Andrew Shipilov on oma raamatus Network Advantage: How to Unlock Value From Your Alliances and Partnerships kirjeldanud maailma esimesi võrgustikke just vana hea Inglismaa kaardiga, kus nad näitavad, et võrgustike sõlmpunktiks olemine annavad meile võimu läbi kolme muutuja:

Roman Britannica – from Network Advantage by Shipilov, Andrew, Greve, Henrich

  • Informatsioon – mis võimaldab paremini uuendusi ellu kutsuda, leida võimalusi suuremaks efektiivsuseks ja leida uusi kliente;
  • Koostöö – mis lubab jagada ressursse, üksteiselt õppida ja kaubelda nii varade kui teadmistega;
  • Võim – mis annab kätte võimaluse jagada ja valitseda. Otsutada, et milliste partneritega võrgustikus koostööd teha ja milliste teiste liikumist võrgustiku ühest punktist teise takistada.

Ilmselt eespooltoodud võrgustikes eksisteerivatest paradigmadest tulenevalt võikski mõtestada varajase interneti algete kujunemisele kaasa aidanud faktorite juures.

Millist tüüpi võrgustik kestab ja milline mitte?

Niisiis – tulles tagasi alguses püstitatud küsimuste juurde üritaks nüüd mõtestada võrgustiku reeglite toimimist ja nende kaudu põhjendada ka miks mõned varajases internetis toimima hakanud süsteemid on tänaseni õitsmas ja arenemas ning mõned teised on vajunud unustuste hõlma.

Toimiv näide – e-post

Ray Tomlinson 1971 with the first e-mail sent – guinnessworldrecords.com

Üks üllatavalt visa leiutis on olnud e-post. Kui Ray Tomlinson 1971. aastal otsustas edastada oma esimese e-posti kahe kõrvuti asetseva seadme vahel, siis käesoleval aastal tähistab see @-sümboliga illustreeritav tegelane juba enda 50ndat juubelit, mis on tehnoloogia arengus erakordse vanuri tundemärgiks, millega suudab praeguseni võistelda ühena vähestest vaid vaskkaabel.

E-post on oma laadilt perfektne mitu-mitmele toimiv tehnoloogia, mis lubab väga väikese kulutusega edastada ühe tekstilõigu paljudele saajatele ning teha seda üsna nobedalt. Mäletan tänaseni kui 1990ndate aastate alguses Tartu Ülikooli Matemaatika-Informaatikateaduskonna Liivi tn.2 paiknevas arvutiklassis saatsin oma esimese tekstipõhise e-kirja Austraaliasse ja sain sealt vastuse enne kui jõudsin oma terminalist välja logida.

Kui seni tundus kõik tehnoloogiline olevat minu jaoks lihtsalt põnev, siis tõdemus, et loetud minutite vältel oli minu teade jõudnud teisele poole maakera. Seal oli teine osapool seda päriselt lugenud, mõelnud, kirjutanud vastuse ja selle mulle uuesti teele pannud tundus peaaegu et maagiline. Praegu tundub see kummaline, aga kontekst oli tollal teine. Teatavasti oli alles kümmekond aastat enne seda olnud tarvis isegi telefoniga toimuvaid ühest maakonnast teise tehtavaid kaugekõnesid spetsiaalselt tellida ja mõnikord tunde oodata. Ehk e-post teisele poole maakera osutus kiiremaks kommunikatsioonivahendiks kui mõni aasta tagune kasutatud telefonikõne Rakverest Raplasse.

E-post on aegade vältel arenenud. Esialgsest ASCII-tekstipõhisest meediumist on saanud tänaseks vahend, mis toetab erinevaid kodeeringuid, HTMLi ja manuseid. Kasvanud on nii e-posti teel edastatava informatsiooni maht kui ka funktsioonid.

Reed’i reeglistiku põhjal on võimalik tõdeda, et suur hulk veebiavarustes ringlevat pahavara, viiruseid ja rämpsinfot on samuti sihtpunktideni liikumas e-posti abiga. Selle reegli toetamiseks on kasutusele võetud erinevaid filtreid ja valikuid.

Kuigi e-posti kõrvale on ilmunud mitmeid alternatiive, mis lubavad sünkroonsemat suhtlust kui ka videokõnesid, siis selle tehnoloogia laialdase leviku, lihtsuse ja odavuse tõttu on tegemist jätkuvalt ühe olulisema tööriistaga.

Kaduv tehnoloogia – listserv-tüüpi uudislistid

Tartu Ülikooli Sympa listide keskkond

Kaduva tehnoloogia näitena pakun välja ühe näite, mida ma ise algusaastatel kippusin väga palju kasutama, aga millest tänaseks olen ühe erandina lõplikult loobunud. Nendeks on listserv-tüüpi uudislistid, mille ülesandeks on kesksele aadressile saadetud kirjade peegeldamine kõikide uudislistis osalejateni.

Omal ajal oli tegemist lausa asendamatu töövahendiga, mille kaudu liikusid kõige põnevamad uudised või mille abil sai omavahel sadade inimestega vaidlusi pidada või siis vaidlust kõrvalt jälgida. Äge oli jälgida näiteks HotWired uudiskirju, kus lisaks veebiajakirja autoritele kirjutasid tehnoloogiagurud üle maailma oma mõtetest.

Samuti: kui esimestel kursustel tudengite organisatsioonides suhtlust sai korraldatud, siis ühe esimese liigutusega sai neile loodud listserv aadress. Mäletan, et kolmandaks kursuseks olin ise poole tosina listservi administraatoriks või moderaatoriks, kes haldas vastavalt kasutajaid või sisu.

Tänaseks olen UT Sympa serveri kaudu jätkuvalt seotud ainult ühe nimekirjaga, mis koondab omaaegse tudengiorganisatsiooni liikmeid ja vilistlasi. Teatud regulaarsusega kaalun ka sellest loobumist. Põhjendused on väga selgelt kirjeldamas selle süsteemi kitsaskohti. Kuigi listis osalejate seas on kokku lepitud suhtlemiseks sobiv sisu, laad, teavitamiste sagedus ja viisakusreeglid, siis iga paarikuise perioodi tagant tekib listis lainetus, mis lisab emotsiooni ja infomüra üle teatud piiri, mistõttu valik võrgustiku osadest otsustab sellest taas eemale astuda.

Kui nüüd otsida põhjendusi ülaltoodid teoreetilistest raamistikest ühe tehnoloogia kestmisele ja teise järk-järgulisele kadumisele, siis tundub, et e-post tervikuna paistab olevat Reed’i reeglile vastav tehnoloogia, aga e-posti edastamismeediumina kasutav listserv-tüüpi uudiskirjaserver on pigem see Metcalfe’i-laadne moodustis, mis liiga suure osapoolte arvu juures ühel hetkel enam pingele vastu ei pea ja hakkab lagunema alamgruppideks, kes eelistavad kesksest kõik-kõigile infost loobuda.

Autorist ...

Marko Rillo on juhtimiskonsultant, koolitaja ja executive coach. Temaga saab ühendust siit

Blogipostitused:

Leave a Reply:

Your email address will not be published. Required fields are marked

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

{"email":"Email address invalid","url":"Website address invalid","required":"Required field missing"}