Aasta lõpuks antakse ikka lubadusi uueks aastaks. Püstitatakse uusi eesmärke. Soovitan sellest loobuda. Loe, et miks. Artikkel ilmus Äripäeva Juhtimise lisas 18.12.2017
Kootsid kasutavad erinevaid tehnikaid. GROW, RESULTS, ACHIEVE, OUTCOMES, FUEL või ARROW– nende kõikide olulisemaid elemente on eesmärgi sõnastamine. Kas eesmärk on ikka nii tähtis? Kujuta ette et tänasest oleks sul eesmärkide kasutamine keelatud. Kummaline tunne? Olen seda mõtteharjutust eri inimestega katsetanud.
- Esiteks ei mõisteta küsimust: „Et mis mõttes? Ma saa ju niimoodi iseendale või oma töötajatele ülesandeid anda?“
- Järgmiseks tekib soov vastu vaielda: „Eesmärkideta elu on mõttetu!“ Või siis: „Kõige edukamad sportlased, erialade tipud ju kasutavad eesmärke!? Mina ka!“
- Kolmandaks hakatakse oma isiklikust varasalvest tooma esitama skeptilisi küsimusi: „Oot, aga kuidas ma ilma eesmärkidele prioriteetidele keskenduda saan? Mis moodi ennast motiveerin? Kuidas tean, kuhu jõuda tahan?“
Eesmärk pole hõbekuul
Juhina on meie jaoks eesmärkide keeles mõtlemine nii igapäevaseks saanud et kui see võimalus ära võetakse, siis ei oska olla. Oleme õppinud lapsepõlvest alates endale eesmärke seadma. Head hinded, kaaslaste heakskiit, sobiva eriala või elukaaslase valik. Suureks kasvades on eesmärk hommikul vara ärgata. Kiirelt tööle. Probleeme lahendama. Iga väike võit on vaid takistuse kõrvaldamine järgmise sihini jõudmiseks. Üks samm viib teiseni. Ja teeb seda lõputult.
Väidan, et eesmärk on tööriist, mille kasutamiseks on mõistlik valida sobilik olukord. Mistahes eesmärgi valimisel võib olla küll esialgne tahe üllas, kuid paljude jaoks on eesmärgistamine asi iseeneses. Sel juhul ei tööta see tööriist enam meie heaks vaid ühel hetkel saame ise seda tahtmata nende eesmärkide teenriteks. Saras Sarasvarthy kirjeldas oma artiklis „Causation and Effectuation“ kahte stsenaariumit õhtusöögi tegemiseks. Üks võimalus on küsida endalt mida soovid süüa. Vali retsept, komponendid, hangi toorained ja kokka kuni toit on valmis. Teine võimalus on vaadata kappidest sinna sattunud tooraineid ja nende põhjal otsustada, et mida teha saab.
Esimene stsenaarium on eesmärgikeskne, kus alustuseks kujutad ette lõpptulemust ja seejärel hakkad samm-sammult liikuma. Eeldatavasti ajad sõrmega retseptiraamatust rida ja üritad võimalikult paremini ideaali kopeerida. Tõhus ja tulemuslik viis.
Teine lähenemine on ressursside keskne. Vaatad, et mis asjad köögis olemas on ning üritad nende abil midagi kokku kombineerida. Teine tee pole sama tõhus ega tulemuslik, aga eeldab palju rohkem loovust ja nutikust. Kas tangud juustu ja sidruniga kokku passivad ning et kas sellest kombinatsioonist sünnib praad, magustoit või miskit muud põnevat?
Kui üritame iga teema lahendamiseks kohe esimese asjana eesmärgi sõnastada, siis kitsendame oma võimet laia silmaringiga oma võimetele ja keskkonna võimalustele otsa vaadata. Kas see siht on ikka kõige otstarbekam mille suunas liikuda? Võib-olla on meie oskuste baasil hoopis otstarbekam keskenduda mingitele muudele tegevustele? Võib-olla on olukord mänginud meile kätte hoopis soodsamad kaardid? Äkki oleks eesmärkide sõnastamise asemel mõistlikum mõtestada iseenda jaoks hoopis mingid rutiinsed tegevused, paika panna süsteemid?
Millal eesmärgid segavad?
Väidan, et olukorras kus on oluline loovus, on otstarbekam küll läbi mõelda mingi üldisem visioon, aga konkreetsetest eesmärkidest oleks targem loobuda ja asendada see hoopis rutiinse ja süsteemse tegevuse loomisega.
Toon ühe isiklikumat laadi näite. Viimase kahe aasta jooksul olen kaante vahele saanud kaks raamatut (Strategy Making during Ambidexterity Cycles ja Serious Work). Enne mõlema kirjutamist tegelesin põhjalikult eesmärgistamisega. Piitsutasin ennast. Ühel hetkel jõudsin tupikusse. Polnud tulemustega rahul. Seejärel hakkasid tähtajad venima. Surnud ring. Ennast analüüsides leidsin, et eesmärgistamisega tekkis kramp kolmel põhjusel.
- Eesmärgistamise esimene samm on sageli õnnetunde programmeerimine: „Otsustan, et pole praegu piisavalt rahul, aga kui ma eesmärgini jõuan, siis olen“. See lähenemine tundus mulle kummaline. Kui minu eesmärgiks oli oma raamatutes keskenduda positiivsele, siis miks muuta ennast eesmärgistamise kaudu rahulolematuks. Kui ma seda teen, siis rikun ma ju enda tuju. Tekst ei vooga. Energia läheb maha, ei suuda ennast kokku võtta. Raamat ei tule enam hea.
- Teine variant on see, et kujutan ette mingit lõpptulemust ja vaimusilmas on see läbi mõeldud nii perfektseks, et ma hakkan iseennast saboteerima. Sisekõne käivitub: „Ei saa hakkama, ära proovigi“. Ja tegelikult ei proovigi. Otsustan, et teen enne mingi lihtsama töö ära. Hakkan koristama. E-kirjadele vastama. Aega läheb palju. Progressi pole.
- Kolmandal juhul on lõpptulemus mõtestatud nii lihtsaks, et selle poole liikumine tundub igav. Sisekõne väidab: „See tulemus ei väärigi pingutust, küll ma selle kunagi ära teen.“ Ja ikkagi ei tee – selle asemel võtan ajude ragistamiseks hoopis põnevama kliendiprojekti ette. Väga äge ja huvitav on. Progressi raamatu osas ikkagi pole.
Saades lõpuks negatiivsetest mõttemustritest aru, otsustasin ühel hetkel oma lähenemist muuta.
Kuidas eesmärkideta hakkama saada?
Mul tuli meelde, et millalgi väikse poisina võisin päevade viisi lugeda või kirjutada. Ennast seejuures täielikult ära unustada. Vookogemuse ideaalvariant. Niisiis unustasin ära eesmärgid ja peatükkide valmimise vahetähtajad ning selle asemel keskendusin lihtsalt kirjutamise rutiini loomisele. Otsustasin, et iga päev kirjutan. Kasvõi lihtsalt 5 lehekülge. Pole tähtis, et milline oli lõpptulemus. Lihtsalt kirjutasin ja otsustasin olla iseendaga selles protsessis rahul.
Muudatuse mõju oli kohene. Olin eemaldanud endalt eesmärgistamise pinge ja oma tegemistes vaba. Olulisem ei olnud mitte ideaalse võimaliku tulemuse saavutamine konkreetselt määratletud tähtajaks, vaid lihtsalt tegemine ja päevast päeva tegemise nautimine. Jõudsin mõlema raamatuga tulemusteni palju vähema hulga pingetega kui ma olin iseendale varasemalt neid tekitanud.
Nüüd, hiljem olen avastanud, et paljud teisedki on sarnase filosoofia järgijad. Dilberti looja Scott Adams kirjutas tänaseks klassikuks muutunud artikli Wall Street Journali veergudel mahlase artikli alapealkirjaga “Goals are for Losers” – mida rohkem eesmärke püstitada, seda suurema tõenäosusegaon tulemuseks lihtsalt pettumuste jada. Zen Habits blogis kirjutatakse järjest kuidas parim eesmärk on eesmärgi puudumine „the best goal is no goal“, milles suunatakse lugejat mõtlema väikeste rõõmude peale. Miljonär James Ogilvy kirjutas juba 20 aastat tagasi selle kohta vahva raamatu: „Living Without a Goal“, kus ta kirjutab, et pisikeste eesmärkide lõksus istumise asemel võiks pigem vaadata suurt pilti nautida elu. Eesmärkide asemel protsessile keskendumisest, rutiinide või süsteemi loomisest on arutanud teisedki.
Mõtle ise ka – kuidas võiksid Sina oma eesmärkidel minna lasta ning olukorda mõnuga nautida? Kommenteeri kas siia alla või sotsiaalmeediasse. Aitäh!