Millist tööd me õpetame kui me õpetame “tööõpetust”

By Marko Rillo

Mar 10

See on laiendatud ja lisaviidetega versioon 10.03.2020 Postimehes ilmunud artiklist: “Millist tööd õpetame õpetades tööõpetust?

Tööõpetus tundub kõige tähtsusetum õppeaine. PISA seda ei mõõda, tunde on vähe, hindeid ei panda, SKP-sse panustab vähem kui matemaatika või võõrkeel ja üleüldse – vaja läheb seda ainult neil kes ülikooli ei pääse.

Me suhtume tööõpetusse asjatult ükskõikselt. Võib-olla on lihtsalt aeg selle sisu põhjalikult ümber mõelda. Tööõpetus saadab lapsi kogu põhikooli vältel esimesest üheksanda klassini. Riiklikus õppekavas kokku 464 tundi – piisav maht, et see võiks rohkem meie tähelepanu saada.

Tööõpetusega on mitu probleemi, aga praeguses artiklis käsitlen neist kõige olulisemaid:

  • Esiteks, õppekava on vananenud ja jaotus käsitöö, kodunduse ja tehnoloogia vahel ei toimi.
  • Teiseks, koolide ja õpetajate võimekus ei tule muutunud olukorra vajadustega kaasa.

Alustame tööõpetuse sisust

Mis on „töö“, mida tööõpetus peaks õpetama? Meie vanavanemad töötasid põllul või vabrikus. Tänapäeval töötame valdavalt kontorites või teenindusasutustes. Mitmed ametid on kadunud. Tekkinud on teised, mis nõuavad täiesti uusi tööoskuseid. Näiteks kasutajakogemuse disainerid, mobiilirakenduste arendajad või robotite programmeerijad.

Kõlab trafaretselt – maailm on muutumas ja töö muutub koos sellega. Kassiirid on hakanud asenduma iseteeninduskassade ja kullerid robotsõidukitega. Me ei valmista enamikke asju käsitsi. Poed on kaupu täis ja peenem näputöö on pigem hobi kui vajadus.

Samas õpivad meie tütred jätkuvalt sadakond tundi ristpistet, kudumist ja heegeldamist. Poegi pannakse puulusikaid voolima või lõikelaudu graveerima. Kui küsida miks, siis tuleb vastuseks, et näputööd pole tarvis mitte lusikate või lõikelaudade defitsiidi leevendamiseks, vaid laste käeliste oskuste kujundamiseks ja et lisaks arendavad rahvusmustrid ilumeelt.

Ma ei vaidle sellele vastu. Näputöö on vajalik oskus. Samas vaidleksin siiski vastu sisus ja mahus – Põhikooli riikliku õppekava tehnoloogiaõpe alamsektsiooni (vt. Lisa 7 – Tehnoloogia) „käsitöö“ (link PDF failile siin – vt lk.10 – 15) võiks peaaegu ümber nimetada rahvakultuuriks, sest see on niivõrd tulvil ornamentikat ja rahvarõivaid.

Jah, rahvakultuur on oluline, aga kas sellega peab tõesti tegelema nii suures mahus? Ja kas poiste käeliste oskuste arendamiseks pole puulusikatest või plekist painutatud prügikühvlitest midagi paremat välja mõeldud?

Kuidas Make Magazine tööõpetuse lastelaagrit korraldas?

On küll! Pakun ühe rahvusvahelise näite. Aasta eest kutsus üks Saudi Araabia firma mind oma insenere koolitama – kuidas LEGO klotside abil oma tootearenduse protsesse uuendada.

Sellal kui mina tegelesin täiskasvanutega, olid kõrvalruumides isetegemisajakirja Make Magazine asutajad, kes aitasid grupil 9-13 aastastel lastel meisterdada lahedaid tehnoloogilisi asju. Sisuliselt justkui laste 20-päevane tööõpetuse suvelaager Maker Camp.

Saudi Araabias toimunud Make Magazine kuuajaline tööõpetuse suvelaager – poiste klass

Esimesel nädalal õppisid nad papist, puupulkadest ja liimist lihtsate, seadeldiste valmistamist – miniatuursed tõstukid, kaalud, liftid, sõidukid. Teisel nädalal plastmassi 3D modelleerimist ja printimist, mille abil lisati keerulisemad liikuvad osad. Kolmandal nädalal terase ja puidu freesimist ja montaaži, millega senised elemendid tugevamaks muudeti. Viimasel nädalal robotite ja andurite programmeerimist, et kõik eelnevalt valmistatu süsteemina tööle saada.

Esimesel päeval valmistatud Make Magazine tõõõpetuslaagri lihtsad seadmed. Fotol on papist, liimist, kummist, kõrtest, pulkadest ja kahest muffini-vormist tehtud rütmipill. Kui parempoolsest vändast keerata, siis hakkavad kummirattad omavahel liikuma nii, et ülal asetsev triibuline kõrs hakkaks rütmiliselt klopsima 2x vastu ühte ja 1x vastu teist muffinitrummi. Tee kodus järele! 🙂

Kultuurilistel põhjustel olid Saudi Araabias poiste ja tüdrukute grupid eraldi nagu meiegi tööõpetuse tunnid kipuvad olema.

Huvitav oli tööde näitust vaadata. Tehnoloogiliselt olid poiste tööd keerulisemad, aga pigem üksi valmis tehtud. Seal oli põnevaid seadeldisi, mis liikusid, vilkusid ja piiksusid. Poisid kiitsid kui äge neil oli olnud ja kuidas igaüks teisest vingemat vidinat tegi.

Tüdrukute projektid samas olid mõtestatumad, ilusamad ja koostöös valminud. Tüdrukud kirjeldasid, miks nad midagi tegid ja kuidas ülesandeid jagasid. Nad näitasid oma nutimaja ning rääkisid lugu tänava mudeli kohta, kus töötasid valgusfoorid, liikusid sõidukid ja inimesed.

Mõlemate tööd olid omamoodi head. Neis kajastus suur hulk loovust, isetegemise rõõmu ja geniaalseid lahendusi. Nii poiste kui tüdrukute tiimide eeldused ja võimalused olid samad – ühised oli vahendid, õpetajad ja Make Magazine õppekava.

Eesti tööõpetuse õppekava paindumatus

Tuleme tagasi Eestisse. Kuni 90ndate lõpuni Eestis kehtinud õppekava nägi tüdrukutele 9. klassi lõpuks ette kolm varianti: „valgetikand, lapitöö või niplispits.“ Poiste versioon oli küll mõnevõrra paindlikum, aga keskendus samuti suhteliselt konkreetsetele teemadele – sissejuhatav puidu- ja metallitöö. Õppekava on nüüdseks juba 10 aastat olnud üldises sõnastuses sooneutraalne, lubades vabalt valida käsitöö ja kodunduse või tehnoloogia vahel. Aga reaalsuses pole enamikes Eesti koolides laste valikuvabadus päriselt vaba. Tüdrukud kipuvad liikuma ristpiste rajal ja poisid hoitakse eemal toiduvalmistamisest või õmblemisest.

Jah – mõned Eesti koolid lubavad rohkem ja on jaganud õpetuse täpselt pooleks. On olemas neid koole, kus tehnoloogiaõpetust annab tõeline entusiast, kes oma isiklike ressursside najal on viinud ka pisikeste maakooli poisse-tüdrukuid maailmatasemel tulemusteni robotivõistlustel või olümpiaadidel.

Riikliku õppekava tehnoloogiaõpetuse sektsiooni tekstis on rudimendiks 10-protsendiline piir, mille ulatuses saab tööõpetuses vahetada 3 nädalaks aastas oma õppekava nn. vastassugupoole kava vastu.

On koole, mis hoiavad sellest 10-protsendi piirist täpselt kinni või ei suuda võimaldada sedagi. Kolmest nädalast ilmselgelt oskuste saamiseks ei piisa. Samuti mõnikord kooli ruumides võimekust isegi oleks, aga piiriks on õpetajaskonna kogemused, mis on harjumuspärases vallas lihtsalt kõige tugevamad.

Tean 10-aastast tüdrukut, kellele pakub iga päev huvi uute asjade katsetamine. Ei möödu peaaegu päevagi kui ta ei meisterdaks mingit uut vidinat. Jah, ta naudib väga koolis heegeldamist ja kudumist. Samas meeldib talle samamoodi ka nn. poiste tegevus ja uute asjade leiutamine. Mitme aasta eest teadlaste ööl istus ta erinevate valikute seast just puidutöö pingi taha ja treis küünlajalgu. Teisel korral eelistas jootmiskolbi, et valmistada nutikat taskulampi. Kolmandal korral valis ta võimaluse monteerida mikrokiipe, et teha omale sõbraks vestlusrobotit.

Meile kõigile peaks minema korda statistika, kuidas põhikooli lõpuks tüdrukud võõranduvad reaalainetest või poisid katkestavad õpingud. Meile kõigile peaks korda minema palgalõhe vähendamine ja ühtsemad võimalused. Kõigile võiks korda minna see, et kõik lapsed pääseksid ligi nutikatele ja hingelähedastele erialadele.

Kui tüdrukule meeldib tehnikaga tegeleda, siis kõrvaldame tema teelt takistused. Ja kui mõni poiss armastab kokata, siis lubame temalgi igati oma oskusi arendada.

Koolide piiratud võimekus ja võimalik lahendus

Meie tööõpetuses valitseb veel teinegi probleem – õpetajate ning koolide metoodiline võimekus ja ressursside baas, et kõik lapsed saaksid ka tööõpetuses teha neid asju, mis neile päriselt huvi pakuvad, mitte ainult seda, mida nende koolis saab.

Eestis on juba täna lahendus olemas. Lükkasime mullu Tallinna vanalinnas aktiivsete lapsevanemate eestvedamisel käima HK Unicorn Squad’i grupi. Unicornid on tüdrukutele mõeldud tehnoloogiaring. Selle tööõpetuse startupi laadse algatuse käivitas kahe aasta eest Taavi Kotka ja tänaseks on see Liis Koseri abiga laienenud 1000 tüdrukuni üle Eesti. Unicorni ring on ainult tüdrukutele, kuna segarühmas õppides kipuvad tüdrukud jääma tagaplaanile.

HK Unicorn Squad
Esimeses Unicorn Squad tunnis tegime kahevärvilist graffitit

Ring on osalejate jaoks tasuta. Tunde viivad läbi lapsevanemad omaenda vabast ajast. Üks lapsevanematest võtab enda kanda kaneelirullid ja joogid, et 2-tunnise ringi vaheajal energia otsa ei saaks. Unicornide Viimsis asetsevast kesksest laost saabub enne järjekordse tunni toimumist kohale suur must kast, kus on olemas kõik tunniks vajaminevad tehnilised vahendid ja lühike õpetus, mille abil tundi ette valmistada ning läbi viia.

Esimese poolaasta läbivaks teemaks olid teatriga seotud tehnoloogiad: pilt, heli, animatsioon, eriefektid, valgustus, muusika, lavakujundus, pöördlava ehitamine. Kohtumiste käigus said tüdrukud kogemuse porgandiklarneti valmistamisel akutrelliga puurimisest, elektritöödest, värviliste LED-pirnide soklitesse panemisest, kaablite ühendamisest, graffiti-maali tegemisest, mutrite-poltide keeramisest, elektroonilise muusika tegemisest ja paljust muust.

Eesmärk oli projektõppe moel omandada teatritehnoloogiate alused, et ise nende tehnoloogiate abil ka väikseid teatrietendusi teha, mida teistele etendada ja videosse salvestada.

Etendus Vanalinna Unicorn Squad tüdrukute meisterdatud miniatuursel teatrilaval – kaader videost

Igas tunnis töötasid osalejad 2-4 liikmelises tiimis. Alguses tahtis igaüks olla eestvedaja ja kui päris tema nägemuse järgi asjad ei käinud, siis tuli pisaraid. Viimastel kordadel toimis juba päris mõnus loomulik rollijaotus.

Lisaks koostööoskustele kasvas tüdrukute tehnoloogiline enesekindlus. Porgandite puurimise tunnis läks silmavaade alguses ebakindlaks kui tuli robustne akutrell kätte võtta nii, et iga sõrm alles jääks. Poolaasta viimases tunnis ei jõudnud juhendajad selgitustega veel poole pealegi kui mõnes tiimis olid prožektorid komponentideks lammutatud, juhtmed küljes ja pirnid soklites valmis.

Tüdrukutest said napilt 2.5 kuuga päris tublid algajad insenerid, kes suudavad koostöös igapäevaseid probleeme lahendada ja väga ägedaid asju valmistada. Tagasiside näitas, et algatus oli edukas – nad olid iga kord täie tähelepanuga kaasas ja ootavad huviga uut õppeaastat.

Mida sellest õppida võime?

HK Unicorns Squad kogemus näitab, et ajakohast ja sisukat tehnoloogiaõpet on võimalik läbi viia ilma erihariduseta. Lapsevanematest juhendajatel piisas täiesti kui paar tundi enne tunni algust materjalid läbi lugeda. Samuti selgus, et tehnoloogiaõppe eelduseks pole tarvis kõikidesse koolidesse soetada tahvelarvuteid, roboteid ja akutrelle. Piisab toimivast logistikast ja vahendid jõuavad õigeks ajaks kohale. Unicorni kogemustest on tööõpetuse metoodika uuendamiseks nii mõndagi õppida.

Kiidusõnu jagan veel Vivistop Telliskivi avatud leiutamislaborile, kus lapsed saavad peale koolitunde oma vabal valikul meisterdada. Nende eeskujul võiksid enamik koolidest lihtsalt teha oma tööõpetuse klassi uksed ka tunniplaanivälisel ajal lahti. Sel juhul saaksid lapsed oma loomulikust huvist asju katsetada.

Tuleks tagasi alguse juurde. Tööõpetus pole kindlasti tähtsusetu õppeaine. Aga me peame õppekava niimoodi uuendama, et lapsed saaksid omandada 21. sajandil praktilisi ja vajalikke tööoskusi.

Täna õpetame lapsevanematena hobikorras enda ja laste vabast ajast asju, millest on lastele tuleviku töö seisukohast rohkem kasu. Ka kooli tööõpetuse tund võiks rohkem tänapäeva tulla.

Tööõpetuse tund võiks olla koht, mis ei tunduks mõttetu rudiment. See võiks olla laste jaoks tore ja vahva osa koolipäevast, kus nad saaksid omaenda loovust valla lasta.

Ja isegi kui mõne lapse jaoks pole uuendatud tööõpetusest abi tulevase eriala valikul, siis minimaalselt võiks see kõigile pakkuda igapäevaste tehniliste probleemide lahendamise oskust.

Küsi iseenda või oma laste käest, et kas nad tuleksid iseseisvalt toime kui kodus veetoru lekib, lööb elektrikaitsme välja või mööblilt tüki küljest?

PS. Tänan kaasamõtlejaid: Kersti Peenema, Rasmus Kits, Taavi Kotka, Liis Koser, Ede Schank Tamkivi, Hennart Arismaa, Ruudo Liis, Margus Sarapuu, Rein Taagepera, Aare Abroi, Andres Käosaar ja Malle Jürilo, kelle tagasiside abiga sai see artikkel sügavust juurde. 🙂 Selle artikli varasem versoon ilmus mu FB lehel siin:

Follow

About the Author

Marko Rillo on juhtimiskonsultant, koolitaja ja executive coach. Temaga saab ühendust siit