Oled alla 45 aastane? Milline noor, terve ja tugev inimene! Minu kaastunne – paraku Sina riigilt pensionit ei saa. Riiklik pensionisüsteem kukub järgmise 20 aasta jooksul kokku. Hiljemalt Sinu pensionimineku ajaks.
Artikkel ilmus toimetatud kujul 03. septembril ajalehes Postimees, vt: https://arvamus.postimees.ee/6768070/marko-rillo-kaotame-riikliku-pensioni-nuud-voi-paari-aasta-parast . Siinses blogipostituses on ka algsed viited.
Statistikaameti rahvastikuprognoosi põhjal on Eestis aastaks 2040 ülalpeetavate hulk kogu rahvastikust kasvanud nii suureks, et kolmandik tööl käivatest peaks üleval pidama kahte kolmandikku, kes ei tööta. Vt. https://www.slideshare.net/Statistikaamet/alis-tammur-rahvastikuprognoos-aastani-2040 ja https://www.stat.ee/76578
Kui lisada veel maksud muu riigiaparaadi ülal pidamiseks, siis praeguse süsteemiga jätkamisel saaks aastal 2040 iga tööl käidud nädala eest esmaspäevase palga endale, aga ülejäänud nelja päeva palk tuleb riigi kaudu ära anda. Ilmselgelt ei ole see jätkusuutlik.
von Bismarcki leiutis, mis vajab ümberkorraldust
Riiklik pensionisüsteem on 150 aasta vanune leiutis, mis vajab praeguseks põhjalikku ümberkorraldust. Esimese riikliku pensionisüsteemi rajaja oli Otto von Bismarck, kes maksis üle 70-aastastele pisikest tasu. Nii kõrge eani jõudis tollal vähe kodanikke ja Saksa Keisririigi riigikassat pensionid eriti ei koormanud.
Franklin Roosevelt kehtestas USAs pensioni üle 65-aasta vanustele. See oli alguses meie II samba sarnane. Need, kelle palgast oli riik pensionimakseid kinni pidanud, hakkasid hiljem saama enda deponeeritud raha, millele riik lisas napilt juurde.
Ülejäänud universaalsed pensionisüsteemid loodi 2. maailmasõja paiku kõikjal Euroopas. Aja jooksul tahtsid poliitikud meelitada üha enam pensionäride hääli ja riiklikud pensionitasud üha paisusid. Idee tundus hea ja elu paistis ilus.
Tänaseks on ilus elu läbi. Ainult Araabiamaades saab naftaraha eest kodanikupensionit. Kõigil teistel riiklikel pensionisüsteemidel on ühine probleem. Nad tuleks pigem lugeda püramiidskeemideks, mis toimisid uute maksjate lisandudes. Kui igale uuele pensionärile ei lisandu vähemalt samavõrra uusi töötajaid, kellelt raha ära võtta, kukub süsteem kokku. .
Kreeka rahvuspanga juht Paul Mylonas koostas koos Christine de la Maisonneuve’iga 1999. aastal tollal OECD’s töötades analüüsi pankroti suunas tüüriva Kreeka pensionisüsteemi kohta. Vt. https://doi.org/10.1787/286670310381 Nad kirjeldasid sealse pensionisüsteemi probleeme ning pakkusid välja ridamisi reformiettepanekuid. Reformi ei toimunud, sest poliitiliselt olnuks see liiga valus teema. Kreeka pensionisüsteem oli pensionäride suhtes nii helde, et neile jõudis lõpuks kriis esimesena kohale. IMFi survel tuli neil 2017. aastal pensioni osas esimesed reformid läbi viia.
Ülejäänud riikide jaoks löövad häirekellad praegu. Pensionile on jäämas sõjajärgse beebibuumi põlvkond ja olukord on sant. Euroopas ja USAs on juba mõnda aega rahvastikupüramiidid tagurpidi. Lapsi ei sünni piisavalt, mistõttu järgmise 20 aasta jooksul on riiklikud pensionisüsteemid kõikjal pikali. Enam ei ole ka Eestis võimalik I samba reformi edasi lükata. Vaja on palju põhjalikumat pensionisüsteemi muudatust kui praegusel valitsusel kavas.
Kas kõigepealt sööme noorema Peetri säästud ja siis igaüks oma?
Statistika valguses on praeguse valitsuse koosseisu poolt käivitatud II pensionisamba vabatahtlikuks muutmine ja I samba kasvatamine pigem peenhäälestus, mis jätab meid von Bismarcki aega.
Põhjaliku I samba pensionireformi tegemata jätmine peaks muretsema panema kõik, kelle pensioniiga alles saabumas on. Ühel hetkel ei suuda töötajad enam riikliku pensionisüsteemi kaudu ülalpeetavaid üleval pidada. Eeldatavasti tuleb käivitada siis täiesti radikaalne reform. Võib arvata, et kõik tänased alla 45-aastased saavad veel oma palgast maksta endast vanemate pensioniteks sotsiaalmaksu. Ise pensioniikka jõudes jääb neil loota eelkõige omaenda säästudele justkui rahvajutus Väikese Peetri leivakotist.
Musta huumorina võiks välja pakkuda, et nimetatud olukorra lahendamiseks võiks praegune valitsus II samba vabatahtlikuks muutmise eelnõu siduda vabatahtliku eutanaasia seadustamisega. See lubaks oma rahadest ilma jääval inimesel tulevikus väärikalt eluga lõpparvet teha.
Pension ei ole enam auhind vanaks saamise eest
Kogu pensionisüsteemi reformi temaatikaga on väga lihtne tekitada meie ühiskonda uusi lõhesid juurde. Antud debatis lähevad juba praegu karvupidi kokku noored ja vanad, sest tundub, et mistahes reformiga keegi võidab ja teine kaotab.
Õli tulle valamise asemel võiks pigem kaaluda hoopis pensionisüsteemi mõtestatumat põhjalikku reformi, mitte ülepeakaela tolmutamist lühiajaliste lahendustega. Kui rahvastikupüramiidi ülesehitusele ja majanduse olukorrale ilma emotsioonideta otsa vaadata, siis saame ühiselt mõelda, et millised oleksid vajadused ja võimalused kogu süsteemi reformiks 20 aasta perspektiivis. Üritada leida kompromisslahendusi, mis toetaks ühiskonnas tänaseid nõrku, aga samas ei teeks seda tulevaste põlvede arvelt.
Üheks võimalikuks alternatiiviks oleks muuta pensioni I sammas vajadusepõhiseks. Pension ei saa enam olla välja teenitud riigipoolne auhind vanaks saamise eest. Nagu mistahes sotsiaaltoetust, on pensionit vaja ainuüksi neil, kes on haiged või väetid. Kes on võimetud iseenda eest hoolitsema. Tervena elatud eluea kasvades on meil iga aastaga üha rohkem töiseid, terveid ja toimekaid kõrgete eluaastateni. Kui inimene on lihtsalt üle 65 eluaasta, siis milleks tal riigipoolset pensionit tarvis?
Sisuliselt tähendaks see mõttemalli muutus ka pensionit ümbritsevate reeglite muutmist. Kui inimene tunneb, et ta saab hakkama, siis saab ta juba praegu I pensionisambast maksete saamise edasi lükata. Selline paindlikkus lubab tal praeguse süsteemi põhjal töötamist jätkata ja võita hiljem suuremas pensionitasus. Debateerime ühiselt, et milline võiks olla see boonus edaspidi?
Noorte pensionäride asemel pigem pool-pensionärid?
Pensionär kui staatus ei pea samuti ilmtingimata olema must-valge määratlus. Mõned võivad sõltumata vanusest seoses oma töövõimega eelistada osakoormusega tööd. See võiks tähendada samamoodi kasvõi osalist pensionit. Kunagi oli film noorest pensionärist. Nüüd võiksime kaaluda pool-pensionäri staatust?
Analüüsime teisigi alternatiive. Mida tähendaks pensioni I samba vabatahtlikuks muutmine? Kui praegused pensionid vähenevad ja jääb väiksem riigi roll maksete vahendajana, siis võib-olla suudame leida ühistu-põhiseid lahendusi või kogukondlikku tugistruktuuri? Mõtleme läbi, et mida selliste uuenduste läbiviimine sisuliselt tähendaks? Mis on realistlik tänases majanduslikus olukorras ja milline mudel peaks vastu pikaajaliselt?
Reformidega pole mõtet tormata uisapäisa. Kuigi rahvastikuprognoos on 20 aasta lõikes karm, siis on meil paar aastat puhvrit, et rahulikult mõelda, et millist ühiskonda me saame ja tahame Eestis luua. Kuidas lähema 2-3 aasta jooksul pensionisüsteem ilma paanikata ümber korraldada.