TalTech IT süsteemide arenduse õppekava esimesel semestril õppisime koodi kirjutamisel semantikat. Kui programmeerimise lingvistika keeles hinnata, siis esimene semester keskendus sellele, et selgeks saada sõnad. Sisuliselt – kui kood appi võtta, siis kuidas enda soovid arvutile selgeks teha. Teisel semestril oleme lingvistika võtmes keskendunud rohkem keelereeglitele ja kirjatehnikale. Ehk nüüd on aeg õppida koodi kirjutamist nii, et teised inimesed ka seda lugeda mõistaksid.
Üheks “segase koodi” sõimusõnaks on itaalia pastaroog – spagetid. Nimelt on ristitud spaghetti code prejoratiivse määratlusega programmikoodi, mis lookleb ühelt realt teisele nii et ühel hetkel pole ka tähelepanelikul lugejal võimalik olulise keskendumisvõimeta enam aru saada, et mida sellega üritatakse saavutada.
Niisiis on soovitus – kirjuta koodi nii lihtsalt, et seda oleks lihtne ja mõnus lugeda.
Üks lingvistiline spagett mugimiseks:
Huhh. Niimoodi siis. Kui siis nüüd seda eelmist lõiku vaadata. Tõsiselt vaadata. Siis näeb, et võib-olla oli selle koostamise käigus mingi point olemas. Äkki päris mitu mõtet. Aga tegelikkuses vajab see toimetaja kätt.
Märt Kalmo Java programmeerimise õppeaines oli tänase loengu üks esimesi soovitusi saada hästi sõbraks klahvikombinatsiooniga Ctrl + Alt + M, mis kõikides IntelliJ IDE-des lubab pisut segasema koha funktsioonis või klassis välja eraldi meetodiks. Mõnuga avastasin, et nii võis võtta mitu eelmisel semestril Pythonis koostatud koodinäidet ja voila – ainult mõne klõpsuga luua seal palju parem struktuur. Selle kohta on kirjutatud nii IntelliJ kui ka PyCharm dokumentatsioonis pisut täpsemalt.
Selleks tuleb ära märkida keerulisevõitu koodijupi terviklik alamsektsioon, klõpsata Ctrl+Alt+M ja maagia hakkab tööle. IDE analüüsib hetkega valitud koodi sisu, haarab sealt välja soovitavate sisend- ja väljundparameetrite nimetused, laseb anda meetodile nimetuse, klõpsad “OK” ja ongi valmis. Nii lihtsalt käibki – üks pundar spagettist ongi lahti harutatud ainult kolme klahvivajutusega.