Iga eduka tehnoloogilise lahenduse kohta on lootusandvaid, millest asja ei saanud. Täna kirjeldan mõnda potentsiaaliga ideed, mis võis tunduda äge, aga ei läinud lendu. Tegemist on ITSPEA kursuse 1. nädala mõtisklusega, mis keskendub küsimusele “Noppeid IT ajaloost“. Õppejõud on esitanud küsimuse:
Nagu ka muudes tehnoloogia valdkondades, tuleb iga edukalt läbi löönud IT-lahenduse kohta mitu lootustandvat ja huvitavat mõtet, millest aga asja ei saanud (kas ei realiseerunud või ei suutnud turul piisavalt hästi toime tulla). Otsi kolm enda arvates õpetlikku näidet ja kirjelda neid ajaveebiartiklis.
– Kaido Kikkas
Oma esimeses blogipostituses keskendun kolme tüüpi tehnoloogilistel läbikukkumistel:
- Õppeotstarbelised õnnestumised – läbikukkumised, mis tekkisid uuendajate vähestest teadmistest.
- Võimetus tornaadopunktist üle lennata – läbikukkumised, mida ei suudetud skaleerida piisava hulga kasutajateni.
- Dominantse disaini lukk – läbikukkumised, mis jäid nimetatud tööstusharus valdavaks disainiks kujunenud valdava uuenduse luku taha kinni.
Õppeotstarbelisted õnnestumised
Soov kõrgelt lennata on sama vana kui inimkond. Juba antiikajal üritas Ikaros vaha ja sulgedega meisterdatud tiibade abil üle mere jõuda. Hiljem on mitmeid kordi katsetatud kõrgematest punktidest Jaan Tatika stiilis alla sadamist, et paremini hoogu sisse saada. Või siis on meisterdatud esmapilgul täiesti sümpaatse ülesehitusega seadeldist, mis aga konstruktsiooni elementaarsete vigade tõttu juba esimesel lennul tiibadest ilma jäävad ja vaprad lendurid loojakarja saadavad nagu uhke nimega Christmas Bullet.
Nimetatud lennundusest näited illustreerivad kõige banaalsemat põhjust, miks mingid uuendused pole tuult tiibadesse saanud. Nimelt idee võis olla olnud küll hea ja ambitsioonikas, aga insenertehniliselt ei suudetud välja mõelda lähenemist, mis gravitatsiooniga silm-silma vastu maadlusasendis seistes suudaks viimasega mõõduvõtmises peale jääda.
Analoogsetel põhjustel – piisava insenertehnilise kompetentsusega loodud tehnoloogilisi lahendusi on olnud ka lennundusega seonduva IT toe vallast. Enamasti ei tähenda see süsteemide loojate rumalust. Lihtsalt eeldatava süsteemi keerukusaste oli lahendatava probleemi jaoks tublisti suurem kui nende teadmised nimetatud momendil oleksid võimaldanud asjaga hakkama saada. Enamasti on süsteemi komplekssus käinud käsikäes tihedate tähtaegadega ja soorituspingega, mille tõttu pole tekkinud võimalust süsteemide paikapidavust iga detailini läbi kontrollida, mis viibki lõpuks tehnoloogiliste läbikukkumisteni.
Seda liiki kompetentsuse ja komplekssuse organisatsioonide modelleerimise ristfunktsiooni piirimail pendeldavaid tehnoloogiaprobleeme võib kümnete kaupa leida just lennunduse, või kosmonautika vallas, kus tehnoloogilise lahenduse koostamisel on pidanud omavahel aktiivset koostööd tegema väga erineva valdkondliku teadmisega inimesed. Sellest tulenevalt on ette tulnud kahetsusväärseid juhtumeid, kus infomüra tõttu ja olukorra detailidega arvestamisega on läinud raisku suur hulk vara või halvemal juhul hukkunud hulk tublisid inimesi.
Esimese kategooria tehnoloogiliste näidete kohta kehtib määratlus, mida võiks iseloomustada suhtarvuga:
Õnnestumise tõenäosus = (olemasolevad teadmised * koostöövõime) / (ambitsiooni hulk * süsteemi keerukus)Esimese grupi näidete kokku võtmiseks võiks parimal juhul tõdeda nagu Tartu Ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi. Ta väitis, et eksisteerib kahte liiki õnnestumisi – tavalised õnnestumised ja õppeotstarbelised õnnstumised. Viimased neist on siis sellised, millest vähegi nutikas inimene otsustab loodetavasti õppida, et järgmisel korral saaks ehk edaspidi paremini.
Võimetus tornaadopunktist üle lennata
2012. aasta kevadel nägin geniaalset reklaami, mis lubas jätta hiired ja puutetundlikud ekraanid igavesest ajast igavesti unustuste maailma. Tegemist oli minutilise klipiga, kus demoti leiutist, mis lubas arvutiga interaktsiooni asuda õhus käe ja sõrmedega vehkides.
Leap motion controller tundus olevat väga vinge leiutisena. Käisin nende tollasel veebilehel, mis kirjeldas nende poolt välja töötatud vabavaralist API-t, mis lubas kõikidel arendajatel hakata looma tarkvaralisi lahendusi mistahes rakenduste tarvis. Erinevate prototüüpidena oli välja toodud näiteks:
- Tavapärast veebisirvimist ja konkreetseid veebilehti, mille skriptid toetasid Leap Motion interaktsiooni;
- Arvutimänge, kus antud tehnika pandi ühendusse virtuaalse reaalsuse ja liitreaalsuse rakendustega;
- CAD ja 3D disaini rakendusi, mille puhul Leap Motion lubas hiirega võrreldes palju intuitiivsemat võimekust ümbruskonnaga interaktsiooni astuda.
Kõik see tundus olevat nii äge, et pikemalt mõeldes esitasin oma tellimuse sisse, et juba peatselt loobuda hiire funktsionaalsusest ja hakata kasutama midagi säärast, mis arvutiga interaktsiooni muudaks dirigendi laadseks.
Esimene pettumus jõudis kohale kui Leap Motioni tootjate poolt hakkas tulema küll sagedasi uudiskirju, mis kirjeldasid igasuguseid ägedaid uusi rakendusi, kuid mis järjepidevalt kordasid, et vidina kohale jõudmine lükkub üha edasi. Niisiis – kui tellimus sai sisse antud 2012. aasta mais, siis karp koos kontrolleriga jõudis mulle koju alles 2013. aasta juulis. Kui siis elevuses hakkasin seda oma arvutisse paigaldama ja üritasin lisada endale tarkvara, siis selgus et enamik selleks hetkeks valminud softi oli pehmelt öeldes kasutamatud.
Samaks ajaks oli konsoolide turul Microsoft suutnud juba välja tulla oma Kinect liikumisanduriga, mis oli muutmas interaktsiooni mängudega ja liikumas samm-sammult massidesse.
Miks siis Leap Motion samalaadselt Kinectiga massidesse ei jõudnud?
Ei saa esmapilgul välistada, et see jäi nende oskuste taha. Aga pigem paistab, et võtmeprobleem seondus laialdaselt tehnoloogiavallas leviva probleemiga, milleks on paljulubava tehnoloogia jõudmisega esialgsetest entusiastide ringist väljapoole. Geoffrey A. Moore kirjeldas oma raamatus Crossing the Chasm: Marketing and Selling High-Tech Products to Mainstream Customers tornaadopunkti, mida on igal uuel innovaatilisel tootel vaja ületada massidesse jõudmiseks.
Moore’i kirjelduse põhjal on igal alustaval tehnoloogial põhjust peale esialgsete entusiastide kaasahaaramist põhjust mõelda natuke nagu kõrgete panustega bowlingus. Nimelt tuleks välja mõelda mitte ainult ühele tehnoloogilisele rakendusele, vaid tuleks teha panuseid mitmele paralleelsele idee rakendusele, millest loodetavasti mõni jõuab piisavalt suure hulga kasutajateni ja seeläbi võimaldab tõsist skaleerimist.
Nüüd tagasi vaadates kipub räägitakse Leap Motionist juba minevikuvormis, kuigi 2019. aasta lõpus soetati Leap Motion tehnoloogia Ultrahaptics-nimelise firma poolt, mis üritab lisada olemasolevale lahendusele ka haptilise mõõtme, mis imiteerib õhus käe liigutamisel ka virtuaalse objekti puudutust kasutades selleks täpselt suunatud õhujugasid. Võimalik, et selline tehnoloogiline täiendus võib Leap Motioni taas fööniksina tuhast tõsta.
Tööstusharu standardiks kujunemine
Kolmandaks näiteks võtaks grupi teemasid, mis kirjeldavad võimetust kujuneda mingis valdkonnas piisavalt dominantseks disainivalikuks, mille taha tuleks kogu tööstusharu.
Nimetatud kategooria kõige olulisemaks näiteks võiks tuua Windows Phone‘i. Kui Microsoft ja Nokia tegid mobiilitööstuse suurimate konglomeraatidena 2010. aastal ühiseid panuseid 2007. aastal turule tulnud Apple’i iPhone ja 2008. aastal avalikustatud Androidi vastu, siis arvasid ilmselt paljud, et vaid paari aasta jooksul suudavad nad võtta ühe firma teadmised tarkvaraarendusest ja teise firma teadmised portatiivse riistvara masstootmisest ja muuta mobiiliturg analoogselt paljude teiste globaalsete oligopoolsete tööstusharudega “kuldse kolmiku” kontrolli alla, siis ilmselt ei tulnud kellelegi pähe, et napilt 7 aastat ja 7.6 miljardit dollarit hiljem kuuleme hoopis selle investeeringu kuulsusetust lõpust.
Väidan, et antud juhul polnud probleem ei juhtide rumaluses ega ka võimekuses tornaadopunkti ületada, kuna kõrghetkedel lisandus Windows Phone’i kasutajaid ligi kaks miljonit igal aastal.
Võtmeprobleemiks sai pigem nende ühine võimekus meelitada piisav hulk arendajaid, kes oleksid olnud aktiivselt huvitatud arendama Windows Phone’i ökosüsteemi jaoks rakendusi. Lõppkokkuvõttes oli tegu muna-kana olukorraga, kus väiksem hulk rakendusi ei toonud piisavalt kasutajaid, mis omakorda ei toonud piisavalt uusi arendajaid. Windows Phone’ist ei saanud mobiilirakenduste maailmas tööstusharu standardit.
Dominantne disain kui strateegiline eelis
Miks? Väidan, et tegemist on dominatse disainivalikuga. Dominantsest disainivalikust tööstusharu kujundana kirjutas tänaseks juba manalateed läinud Carnegie Mellon University professor Steven Klepper. Ta kirjutas oma lühikese karjääri jooksul märkimisväärse hulga väärt artikleid innovatsioonipoliitikast ja uuenduste praktikasse juurutamisest. Üheks olulisemaks teooriatest, millele mõtteid lisas oli dominant design theory. Viimatinimetatud kontseptsiooni tõid esmakordselt avalikkuse ette James Utterback ja William Abernathy, kes oma 1975. aastal ilmunud artiklis A dynamic model of process and product innovation kirjeldasid disainivalikuid üksiku firma tasandil.
Klepper näitas, et kui mõni firma suudab mingis tööstusharu jaoks olulises valdkonnas olla mõnes tehnoloogiavalikus niivõrd mõjukas, et ülejäänud hakkavad tema lahendust kopeerima, siis annab see neile märkimisväärse edumaa ka majanduslikus mõttes. Kui ta 1996. aastal need mõtted artiklisse A dynamic model of process and product innovation valas, siis nimetatud ajahetkel tundus see olevat revolutsiooniline, kuna valdav paradigma strateegiamaailmas kippus olema Michael Porteri mõttelaad, kes kasutas metafooridena konkurentsi kirjeldamiseks sõjast pärit termineid ja teatavasti väitis, et firmade eesmärk on oma strateegilisi ressursse iga hinnaga kopeerimise eest kaitsta ja seetõttu rangelt iseendale hoida.
Huvitaval moel hakkas Klepperi mõttearendus tulevikus kujundama ka vabavaraliste platvormide tekkimist ning näitas, et vabavaras võib olla iseenesest päris palju raha. See omakorda suunas mitmeid väga kitsale kasutajaskonnale mõeldud tugevalt kaitstud tehnoloogiaid võrreldes nendega hukule.
Antud vallas on tegemist ilmselt aruteluga, kus pole lõplikult olemas õigeid vastuseid. On olemas nii de facto standardeid, mis on väga konkreetselt ja kitsalt mõne firma kontrolli all (nt Microsoft Windows PC-de platvormil) ja mis on levima hakanud seoses nimetatud organisatsiooni võimekusega. Samuti on olemas suur hulk tööstusharu standardeid, mis ongi vabad kõigile kasutamiseks – nt W3C, või siis rahvusvahelise standardiorganisatsiooni poolt hallatavad ning seeläbi läinud massidesse.
Igal juhul on just ilmselt Klepperi teene, et näiteks Tesla on otsustanud suure hulga oma tarkvarast jagada Githubi kaudu vabavaraliselt kasutamiseks. Või miks Põhja-Itaalia ja Prantsusmaa päritolu autotootjad on otsustanud luua just Teslaga konkureerimiseks enda versiooni vabavaralisest kogukonnast, mis jagab elektrilise mobiilsuse vallas teavet kõikidele soovijatele: https://www.openmotors.co/ . Tegemist ei ole lihtsalt tavamõistes altruismiga, vaid pigem samalaadsete sammudega – üritada enda algatusi skaleerida võimalikult laiade kasutajateni, et seeläbi ise majanduslikult võita.
Kokkuvõtteks
Mida siis võiksid teha need aktivistid, kes 2021. aastal sooviksid oma uuendusliku äriga turule tulla? Kõige lihtsam on muidugi alustuseks ratsutada olemasolevatel standarditel ja mõelda, et kas levikuna suurimas lahenduses võiks peituda skaleerimisvõimekus. Aga ükssarviku potentsiaaliga on siiski liikuda valdkonda, kus seda laadi standardeid kas ei eksisteeri ja kus kaardid on mängus osalejatele veel välja jagamata või kus on lootust oma tehnoloogilise lahendusega olemasolev kaardipakk lootusetult segi paisata.