Maailmas töötab üha enam inimesi mikroettevõtjana, kes pakub oma teenust sageli üksinda ja eelistab palgatööle sõltumatust. OÜ-tamisele halva maine loomise asemel võiksime hoopis mõelda, kuidas ühemehefirmana töötamist soodustada.
Ilmunud algupäraselt Postimees Pluss arvamusküljel: http://arvamus.postimees.ee/3370355/marko-rillo-ou-teeb-vabaks vastuseks debatile, mis sai alguse Riigikohtu lahendist, mille alusel ühe-mehe OÜ poolt pakutavad teenused võrdustatakse maksunduse käsitluses töösuhtega. Alltoodud nüüd pisut pikem mõtisklus.
Paljud meist on olnud olukorras, et kolleeg või tuttav küsib, kas saaksime või tahaksime lisa teenida ja ühe teise firma jaoks mõne tööotsa teha. Minu enda algus ettevõtjana ka samasugune. Peale riigitöölt ära tulemust pakkusin esimese hooga oma teenust oma endisele tööandjale. Peale seda juba üha järgmisele klientidele.
Samuti on mu sõprade seas üksjagu sarnaseid lugusid (nimed muudetud):
- Marikalt küsiti, et kas ta saaks nädalavahetustel ühe teise firma raamatupidamist teha.
- Andro kingad osakonnajuhatajana olid jäänud kitsaks. „Nullist ettevõtjaks hakata ei tihkaks, kuna laenud vajavad tasumist, aga sooviks asju suuremalt teha kui tänane tööandja mul lubab!„
- Stina kutsuti sõprade pulmi pildistama, kelle sõbrad kutsusid ta omakorda oma pulmi pildistama.
- Martin hakkas projektijuhi ameti kõrval üha rohkem aega pühendama nädalavahetustel rahvaspordiürituste korraldamisega.
Nii mõnigi tubli töötaja on jõudnud äratundmisele, et tahaks ette võtta suuremalt, kui tööandja valmis on, ent ise nullist ettevõtjaks hakata ka ei tihka, sest laenud vajavad maksmist. Mõlemal juhul võiks töötaja palgatöö kõrvalt vähehaaval oma äri alustada.
Kui oma firma juba toimib, võib töötajal ühel hetkel tekkida küsimus, miks ei võiks ta palgatööst loobuda ja müüa firma kaudu oma aega, energiat ja oskusi ka oma praegusele tööandjale. Sellest kõigest võib välja kasvada edukas firma, mis pakub kvaliteetset teenust mitmele firmale, sh esialgsele tööandjale.
Sellest võidavad kõik: töötaja saab võimaluse teha huvitavamat tööd ja võtta selle eest sõltumatuna vastutuse. Tööandja saab laiema silmaringiga teenusepakkuja, kes oskab oma tegevusse põimida teiste klientide juures saadud kogemusi.
Tööpakkumistest hakkab juba praegu silma, et sageli ei otsita mitte enam personalispetsialisti, vaid personali partnerit, kes töötaks koostöös firmajuhiga ja pakuks talle personalijuhtimise teenust.
Päeva lõpuks on ju selge, et ägedat tööd ei pea tegema ilmtingimata kusagil firmas vaid koos ägedate inimestega. Mina lugesin omal ajal paari inspireerivat raamatut. Näiteks mõnusas keeles kirjutatud Charles Handy’s The Elephant and the Flea või John Purkiss’es Brand You: Turn Your Unique Talents into a Winning Formula) saigi otsustatud, et ise vastutust võtta on palju toredam kui kellegi teise ülesannete järgi asju teha.
Uuringud näitavad kõikjal töösuhte piiride hägustumist. Töötajad hindavad varasemast enam paindlikkust. Eriti millenniumi põlvkonna noored on küll eesmärgikindlad, aga ei seosta teed oma eesmärkide poole enam kindla organisatsiooni või vahetu juhiga, vaid peavad tähtsaks vabadust.
Samuti hägustuvad ettevõtluse piirid. Paari aasta eest avaldasid Joseph Raffiee and Jie Feng Academy of Management Journali veergudel üllatava uuringu alustavate ettevõtjate edu kohta. Nad on University of Wisconsin Madison noored teadlased, kelle artikli pealkiri esitas küsimuse, et kas ma peaksin oma päevatööst loobuma kui ettevõtjaks hakata või pigem mitte. Seda artiklit võib lugeda siit: Should I Quit My Day Job? A Hybrid Path to Entrepreneurship.
Miks see uuring põnev oli? Esmapilgul võiks eeldada, et edukamad on need ettevõtjad, kes riskivad täiega ja äri alustades pühenduvad sellele kogu hingest. Selgus, et tegelikult on edukamad hoopiski need, kes alustavad ettevõtlusega pigem järk-järgult, tehes samal ajal veel senist palgatööd. Nad jäävad suurema tõenäosusega ellu ja nad suudavad oma tegevust laiendada. Uuringu teine järeldus oli pisut laiem – et tegelikult määrab ettevõtja edukuse pikas perspektiivis siiski rohkem tema profiil kui tõsiasi, et kas ta alustab uue äriga oma töö kõrvalt, aga see selleks.
Ülaltoodust tulenevalt otsustasime EASi tellimusel valminud Eesti juhtimisvaldkonna uuringus pühendada «OÜ-tamisele» eraldi alampeatüki. Meie eesmärk polnud keskenduda maksude optimeerimisele, vaid saada selgust paindlikkuse ja ettevõtlikkuse vahekorras. Püüdsime mõista, kuidas suhtuvad firmajuhid sellesse, kui töötajad on aktiivsed ka mujal.
EASi juhtimisuuringu andmed näitavad, et Eesti nooremate ja haritumate töövõtjate seas on hakanud levima suundumus, et keskastmejuhid ja tippspetsialistid loovad oma osaühingu, mille kaudu teenust pakkuda.
Mõnedes ettevõtetes on sedalaadi tegevus täpselt reglementeeritud. Väga üksikutes ettevõttes antakse sellises olukorras töötajatele teadlikult vabad käed. Põhimõte on lihtne: kui töö on tehtud, siis vabal ajal võivad nad teha, mida soovivad. Valdavalt on aga pilt pigem nukker – paindlikkust piirab juhtide hoiak. Nad eeldavad, et alluv peab olema nähtav ja kontrollitav. Kui Soomes pakub enamik firmasid paindlikke töövorme, siis Eestis alla poole firmadest.
Siit üleskutse: kui meie firmajuhid soovivad paremini hakkama saada pealekasvava põlvkonnaga ning leida laiema silmaringiga ja nutikamaid partnereid, siis tuleks neil anda oma töötajatele võimalus vabamalt OÜ-tada. Aga jah – maksud peaksid olema kõigil makstud.
Image credit: Unsplash