Lähemad sõbrad teavad, et olen viimase kahe aasta vältel hakanud tegelema strateegia protsessi uuringutega. Selleks on saanud läbi lugeda nii mõnigi artikkel :-), uurida nii mõndagi organisatsiooni. Alguse sai kõik juba millalgi varem: oma praktilised kogemused juhitöös ja juhtimiskonsultandina on tekitanud nii mõningaidki mõtteid sellest, et traditsiooniline “plaanimajandus” ei toimi ja tuleviku kavandamisel on tegelikult tunduvalt värvikam sisu.
Möödunud aastal Viinis Strategic Management Society aastakonverentsil käies sain teada, et Euroopasse on saabunud üks maailma strateegia protsessi tippasjatundjaid – professor Steven W Floyd. Nimelt otsustas ta liituda St Galleni Ülikooliga, mis on Euroopa südames asetsev kõrgetasemeline teadus- ja praktikakants. Juba nende senine teaduskond oli täis tublisid nimesid – Christoph Lechner, Günter Müller-Stewens, Peter Gomez, Johannes Rüegg-Stürm – kui nimetada mõningaid, kes strateegiate alal väga asjalikke töid teinud on. Lisaks selgus, et neil paarkümmend doktoranti, kes huvituvad täpselt samast teemast. Kõrvad hakkasid liikuma. Asi hakkas huvitama. Tegin omale tausta selgeks, käisin koha peal, uurisin nende programmi sisu ja nõudeid, kohtusin õppejõududega ning lõpuks võtsin käia läbi kadalipu, et konkureerida sealsesse doktorantuuri.
Tippülikooli kandideerimine oli muidugi omamoodi kogemus. Kes paberimajanduse, intervjuude, testide jms kohta täpsemalt uurida tahab, võtku ühendust! Aga lõppkokkuvõttes peale mitmete voorude läbimist saabus vahva uudis, et mind loeti vastu võetuks. Kuulsin hiljem, et strateegia alal võeti sel aastal koos minuga vastu 3 doktoranti. Konkurss oli olnud 30 inimest kohale – seega polnudki nii hull. Selgus, et võetakse vastu umbes pooleks neid, kel on tugev varasem praktika (kas konsultatsiooniäris, ise juhina vms) ja neid, kellel seni väga kõvad akadeemilised näitajad. Kõige vingem oli, et õnnestuski omale juhendajaks saada Steven Floyd ise.
Aga klõpsake all, et lugeda detailsemalt. Lühikokkuvõte neile, kes ei viitsi kogu värki läbi lugeda – soovitan veeta ka vähemalt lühikese aja oma stuudiumi vältel mõnes sellises kohas. Kogemus on väärt …
St Galleni ülikooli võetakse majanduserialadel igal aastal vastu ca 60 doktoranti ja statistika põhjal lõpetab neist igal aastal ca 45. Umbes pooled on saksakeelsed: Saksamaalt, Sveitsist ja Austriast, ülejäänud mujalt maailmast.
Oma saavutuste üle lüüakse lokku. MBA-reitingutes on nad väidetavalt Saksakeelse Euroopa liider. FT ülikoolide maailmatabelis esisaja (Executive MBA kahekümne piirimail) ja Euroopas esikümnes – klikkige siia kui edetabelid huvitavad. Vähese Euroopa ülikoolina on neil magistri- ja doktoriprogrammile nii EQUIS kui ka AACSB (USA) akrediteeringud. Üle-Euroopalistest võrgustikest kuuluvad nad CEMSi, mille kaudu magistritaseme tudengitel tekitatakse võimalus võrgustikku kuuluvates koolides vabalt aineid valida. Selle aasta algusest laiendati CEMSi ka doktoritasemele. Samas – miinusena ei kuulu nad doktoriprogrammiga EIASM ega EDAMBA võrgustikesse.
Valdavalt alustatakse siin doktorandina kohe tööd õppetooli juures assistendina. Enamasti tähendab see esimesel 1-2 aastal, et siinsed noored kolleegid ise kurdavad suhteliselt nüri töö üle – Saksa süsteemi eripärade põhjal tuleb sisuliselt professori portfelli tassida ja kohvi teha: tegelikult lihtsalt aidata alates lihtsamatest kuni keerulisemate ülesanneteni oma juhendajat tema teadustöös ning seeläbi kasvada ise teadustööd tegema ja süsteeme mõistma. Aga ka professori õppeainete ettevalmistamist, osalist läbiviimist, kodutööde ja eksamite parandamist. Teaduse osas tähendab see juhtide intervjuusid protokollimas käimist, vaatluste tegemist, andmeanalüüside koostamist jms. Seega esimesed artiklid, mis doktoriprogrammi käigus sünnivad, kannavad esikohal alati juhendaja nime. Samas tähendab see päris kõva töökoormust – sisuliselt tegelevad doktorandid 3-4 päeva nädalast professorite ülesannetega ja 2-3 päeva omaenda õppe- ja teadustööga. Aga tihti proovivad nad leida meetodeid, kuidas neid kahte kombineerida.
Siinsed kolleegid väitsid, et ma olen väheseid, kes tuleb doktorikraadi omandama ‘eksternina’ ilma instituuti tööle tulemata ja olid kadedad paindliku programmi üle, mis mul isegi teadmata kätte õnnestus saada.
Kokku on õnnestunud kohata seni 11 doktoranti, kes kirjutavad erineval arenguetapil oma tööd minuga samal teemal: seega kas strateegia protsessist või strateegiapraktikatest. Seega on olemas täielik kommuun, kelle töid lugeda ja neist õppida ning kellelt enda tööle tagasisidet saada.
Õppejõud on asjalikud – enamik neist teeb üheaegselt asjalikku teadust, tegutseb suurettevõtete nõukogude liikmena või konsultantidena ja ka auditooriumides jätnud lektoritena eranditult väga hea mulje.
Organisatsiooni ja juhtimise vallas on kokku 5 õppetooli, mis pole kuidagi temaatiliselt jaotatud: lihtsalt 5 võtmeprofessori ümber on koondatud dotsentide ja assistentide tiimid. 3 neist tegelevad põhiliselt strateegiaga, 1 organisatsioonidega ja 1 rohkem pehme poolega. Kuid õppejõud kipuvad siin Saksa kultuuriruumis olema rohkem generalistid: enamik katab neist suhteliselt laia valdkonda. Õppetoolid on muidu väga iseseisvad: neil on igaühel oma eelarve, oma teadusprojektid, oma kursused, oma töötajad. Steven Floyd kurtis, et USAst tulnuna on see tema õlgadele pannud palju rohkem kohustusi: kui USA ülikoolides on tugev administratsioon, siis Saksa süsteemis peab ta professorina ise omale süsteeme looma, aktiivselt alluvatega tegelema jne.
Infrastruktuur on lahe. Kuigi hallist tsemendist maja on interjööri poolest esmapilgul suhteliselt ebasõbralik, ei soodusta auditooriumidest avanev vaade eriti õppetööd – mäe küljelt avaneb vinge vaade kaugustesse: aimata on järved, alpimäed. Raamatukogu on loomulikult täielikku kiitust väärt: olen leidnud siit igasuguseid asju – viimane näide oli 1973. aastal hoopis UK-s kaitstud Andrew Pettigrew doktoritöö. Võimalused sportimiseks, aja veetmiseks on ka täiesti olemas. Ülikoolil läheb hästi – praegu käib agar ehitustegevus ja Campuse laiendamine.
ÕPPETÖÖ
Deklareerisin kevadsuviseks semestriks 4 ainet: strateegia protsess, organisatsiooni disain, akadeemiline publitseerimine ja kvantitatiivsed uurimismeetodid. Sisuliselt on see pool kogu doktoriprogrammis nõutud ainetest. Sügisel on veel vaja võtta: strateegilise juhtimise teooriad, muudatuste juhtimine, konkurentsistrateegia ja süsteemne juhtimine (sh juhtimise modelleerimine). Lisaks neile võiks veel vabalt valida järgmise aasta vältel sama hulga vabaaineid. Kuna aeg pressib peale, siis sellest olen otsustanud loobuda. Peale ainete võtmist on ülesandeks töö kuni 3 aasta jooksul valmis kirjutada, mille vältel käiakse igakuiselt progressiseminarides, kus doktorantidel on kohustus aru anda, et mida nad on juurde uurinud või kirjutanud.
Mõne lõiguga praegustest ainetest.
STRATEEGIA PROTSESS
Aines kaks professorit – Christoph Lechner ja Günter Müller-Stewens: mõlemad kõvasti publitseerinud (Strategic Management Journal, Journal of Management Studies, Long Range Planning, lisaks paar päris head raamatut ja artiklite kogumikku), kuulamas 5 doktoranti (mõni ka varasemal aastal astunud) – päris hea õppejõud-doktorant suhe! Seega seminarid toimuvad alati 7 inimesega: võimatu on neis mitte kaasa töötada.
Lähenemine on väga süsteemne. Esimeste minutite jooksul selgitati, et juhtimine koosneb 26 alateemast (Academy of Management jaotus) – neist üks strateegia / business policy. Strateegia omakorda jaguneb 9ks laiemaks alateemaks. Neist üks strateegia protsess.
Seejärel hüpati detailidesse. Strateegia protsess jaotati kokku 12 alamteemaks, need jagati 5 doktorandi vahel ära: kõik peavad iga alamteema kohta läbi töötama ca 10 artiklit, ja tegema teistele süviti 30-minutilise ettekande antud alamteema avamiseks ning vedama eest 2-tunnist arutelu: valmistama ette struktureeritud dispuudi (st jagama teiste osalejate seas välja rollid, et kes mingit seisukohta kaitseb – selleks iga konkureeriva seisukoha tausta lahti selgitama ning vaidlust modereerima) ja põhiseisukohtade koondamise. Sisuliselt tähendab sedalaadi ettekande-arutelu ettevalmistamine VÄGA põhjalikku süvenemist oma alamteemasse, et need vastuolud teistele osalejatele võimalikult hästi selgeks saaks teha – vastupidisel juhul vaidlust ei sünni.
Lisaks on igas alamteemas võtmeartikkel, mis on kõigile kohustuslik. Seega minimaalselt läbi saamiseks tuleb põhjalikult lugeda-analüüsida ca 30 kirjutist. Aga soojalt soovitati rohkem, sest aine lõpetuseks on kõigil ülesanne koostada ca 20-leheküljeline ülevaateartikkel. Selle sisu peaks olema käsitletud teoreetiliste kontseptsioonide avamine, uurimismetoodika ja hüpoteeside väljapakkumine. Õppejõud rõhutasid, et St. Galleni lähenemine erineb teistest ülikoolidest – nad panevad erilist rõhku teadustöö rakenduslikkusele: et igas töös peab olema tugev teooria, uurimismeetodid vettpidavad ja analüüs asjalik, kuid kõik see peab olema tehtud eesmärgiga, et reaalsed ettevõtted oma reaalsetele probleemidele kuidagi nende kaudu lahendusi leiaksid. Seega soovitasid nad kindlasti rakendusliku suuna artiklisse sisse kirjutada: missugust empiirikat antud asja uurimiseks võiks kasutada ja kuidas seda teha.
See koostatud artikkel tuleb aine lõpukollokviumis kaitsta – teised doktorandid ja õppejõud oponeerivad. Artikliga on omakorda karmilt soovitatud minna kas SMS, AoM või EGOS konverentsile ettekannet tegema – igal sammul rõhutati seda, et IGA väiksemgi töö peab olema tehtud nii heal tasemel, et ilma häbenemata võiks ülikooli kõrgetasemelistel üritustel esindada. Ühtlasi soovitati see artikkel kohe ka oma doktoritöö esimeseks peatükiks kujundada.
ORGANISATSIOONI DISAIN
Aines jälle kaks õppejõudu – professor Peter Gomez ja dotsent Sebastian Raisch (jälle kõvasti publitseerinud, just viimases Sloan Management Reviews asjalik artikkel firmade kasvust), kuulamas 2 doktoranti – veelgi parem õppejõud-doktorant suhe! 🙂
Aine on jagatud 6 alamteemaks – mõlemad doktorandid katavad 3 valdkonda. Nendega töötamine toimub sarnaselt nagu strateegia protsessi aines. Igaüks tutvustab teistele teatud valdkonda.
Selle aine lõpetuseks on kõigil ülesandeks koostada conceptional paper antud aine teemade ringis – see peab koosnema sissejuhatusest, kirjanduse ülevaatest, mudeli ja hüpoteeside kirjeldusest, kavandatava empiirika analüüsi lühikirjeldusest ja lühiarutelust. Kogu see kupatus on kohustus mahutada 5 leheküljele (pluss kirjandus kuni 2 lehekülge).
Kohustus-soovitus on saata see Strategic Management Society konverentsile common-ground sessiooni aruteluartikliks. Õppejõud viskasid nalja, et kui artikkel SMSilt tagasi lükatakse või kui seal edukalt esinetud ei saa, siis ainet sooritatuks ei loeta.
KVANTITATIIVSED UURIMISMEETODID
Aines kolm õppejõudu – põhiraskust kannab Mark Heitmann. Noorepoolsem mees, kes pole veel suurt jõudnud publitseerida, aga seminaris jäi asjatundlik ja hea mulje – viskas ka kõvasti nalja ja tegi show’d. Tuge annab kõvasti publitseerinud professor Andreas Herrmann ja Columbia Business Schooli külalisõppejõud Florian Stahl, kes selgitab LISREL mudeleid ja Bayesit. Võtsin aine, et oma puudujääke numbritega tegelemisel kuidagi kompenseerida. Aine on jaotatud 8ks alamteemaks (1. Maximum Likelihood Parameter Estimation; 2. Categorical Data Analysis; 3. Simultaneous Equation Modeling; 4. Multi-Item Analysis; 5. Partial Least Squares; 6. Multilevel Analysis; 7. Mediation Analysis; 8. Longintudinal Analysis), mis kõik käsitlevad juhtimis- ja organisatsioonialastes uuringutes kasutatavaid põhilisi kvantitatiivseid meetodeid.
Osalejaid oli selles aines tervelt 19! Põhjus selles, et kui eelpooltoodud ained olid fokuseeritud strateegia doktorantidele, siis meetodite aines osalevad kõik juhtimisega tegelejad. Ühtlasi oli aines osalemas ka vanemaid teaduskonna liikmeid. Suurem tudengite arv lubab muuta ka vormi:alamteemad jagati ära tudengigruppide vahel ja ettekandeid teevad 2-3-liikmelised rühmad.
Ettekannete sisu. Alustuseks lihtne osa – tuleb teiste osalejate jaoks arusaadaval, kuid piisavalt põhjalikul moel avada konkreetse meetodi sisu ja kirjeldada selle eripärasid: mis puhkudel seda kasutatakse, millised on tema piirangud. Seejärel tuleb esitleda mõningaid A-kategooria ajakirjade artikleid, mis kasutavad antud meetodit ning selgitada – millised neist teevad seda hästi, missuguseid mitte nii väga. Saime kõik ülesande, et peame leidma vähemalt ühe sellise A-kategooria ajakirja artikli, kus keegi meie meetodiga täielikult eksib. Mulle kõlas see küll justkui peaks NBA-mängijale korvpalli põrgatamist hakata õpetama. 🙂 Aga Väidetavalt pidavat olema neid näiteid VÄGA PALJU! Lõpetuseks ette panna teistele osalejatele reeglistik: missugustel tingimustel see meetod kõige otstarbekam kasutada on ja kuidas leitud vigu vältida.
Aine kokkuvõtteks teevad aine õppejõud omalt poolt loengu-vormis ülevaate ka veel mõnedest keerulisematest kontseptsioonidest.
AKADEEMILINE PUBLITSEERIMINE
Aines erandina seekord vaid üks õppejõud – professor Steven Floyd, kes ühtlasi on nõustunud juhendama ka St Gallenis mu doktoritööd. Vinge tegija nii teaduses, praktikas kui ka auditooriumis. Ta on Journal of Management Studies peatoimetaja, lisaks Strategic Management Journal, Journal of Management, Journal of ja International Business Studies toimetuse kolleegiumi liige; veab eest Strategic Management Society strateegia protsessi gruppi. Inimesena sõbralik ja tore vestluspartner, neljasilmaarutelud temaga on olnud väga huvitavad.
Aine sisuks on osalejatele praktiliselt selgeks teha kuidas publitseerida tippajakirjades. Sihiks on võetud 5 väljaannet: Academy of Management Review, Academy of Management Review, Journal of Management, Journal of Management Studies ja Strategic Management Journal. Õppeaine kirjelduses oli öeldud, et Harvard Business Reviews ja Long Range Planning’us publitseerimine on nii teistsugune, et kui keegi seal tahab publitseerida, siis neid kursust kuulama ei võeta. 😀
Iga osaleja pidi seminari tooma oma publitseerimisvalmis artikli. Seejuures polnud õnneks vaja, et tegemist oleks mingi superasjaga – muidu oleks vähemalt allakirjutanu ukse taha jäänud. Seminari eesmärgiks on pigem tekitada arusaam, et mismoodi A-kategooria ajakirjades publitseerimine välja näeb: missuguseid küsimusi tippajakirja toimetaja küsib, millele tähelepanu juhatab, kuidas retsensendid pommitavad, mil viisil nende küsimustele vastata jne.
Esimesel korral esitlesid kõik 18 seminaris osalejat enda pooleliolevat artiklit: põhjust, miks kirjutab; uurimisküsimust, uurimuse disaini ja ühtlasi kirjeldama oma ambitsiooni – missuguse väljaande veergudele võiks selle artikli saata. Ühtlasi tuli välja valida ja kaasa võtta oma “unistuste artikkel” – antud väljaandest leitud mõni hea näide, mis on oma artikli sarnane, millega sarnasel moel tahaks ka oma töö publitseeritud saada.
Seejärel jagati osalejad gruppideks: kõik said 2 kolleegi artiklit, millele tuleb kirjutada lähema kahe nädala jooksul asjalik retsensioon. Täpselt samade reeglite alusel nagu tippajakirjade retsensendid seda teevad. Seejärel peale retsensioonide kätte saamist on esialgse artikli autoril kohustus kas 1) oma tööd sedamoodi timmida nagu retsensendid soovitasid või 2) koostada retsensentidele adekvaatne vastus, et miks nende kommentaare arvesse ei võeta. Seejuures toodi meile “eeskujuks” kahe aasta eest St Galleni professori Christoph Lechneri 135-leheküljelist vastust AMJ retsensentidele, kus ta detailselt selgitas oma uurimuse sisu ning põhjendas, et miks ja kuidas ta nende vastuväidetele omakorda vastu vaidleb ning kuidas artikkel lõpuks ikka publitseeritud sai. 😀
Seejärel toimub juuni keskel revideeritud artiklite esitlus ja lõplik lihvi andmine. Eesmärk on, et mitmetest artiklitest saaksid tõesti A-kategooria ajakirjades publitseerimiskõlbulikud teosed ja kui ka mõni ei jõua veel kursuse lõpuks selleni, siis vähemalt saaks täpselt aru, et kuidas edaspidi saada oma töö seal publitseeritud.
Muuseas: ainet kuulavad ka mõned dotsendid ja teadurid, kes JUBA ON publitseerinud A-kategooria ajakirjades. Seeläbi oli kohe esimestest seminaridest peale tunda, et minusuguste algajate jaoks on sellest seminarist veel eriti kasu: lisaks Floydile jagavad ka nemad oma seniseid kogemusi.
AVATUD LOENGUD – RESEARCH TALKS
Lisaks õppeainete raames toimuvatele loengutele-seminaridele toimuvad ka vabaloengud. Kord nädalas on teaduskonda kutsutud mõni välisesineja, kes lihtsalt tulevad teiste õppejõudude ja doktorantide ette mõne lühiteemaga. Nagu olen aru saanud, on kõik need väljast saabunud visiidid kuidagi seotud pooleliolevate või kavandatavate ühiste uurimusprojektidega.
Seni on õnnestunud kuulata:
– Prof. Laura Cardinal (Tulane) “Organizing For New Product Development: Aligning Project Environment And Design” – selle ettekande sisu: kuidas luuakse New Contingency Theory lähenemist uute toodete juurutamise uurimise mesotasandil. Kui NPD makrotasandit ja mikrotasandit on palju uuritud, siis projektide tasand on seni jäänud vähe analüüsituks.
– Prof. Chet Miller (WFU) “Publishing at Academy of Management Journal: What does it take?” – AMJ senior editor andis ülevaate, et kuidas AMJs publitseerida: mis on põhilised probleemid, kuidas neist üle saada. Mille poolest AMJ erineb AMR, ASQ ja SMJ publitseerimisest.
– Prof. Loizos Heracleous (Warwick) “Interpretive Approaches to Organizational Discourse” – selgitas, et kuidas kvalitatiivsete uuringute raames võimalikult hästi kasutada diskursuse analüüsi meetodit. Lisaks 1.5 tunnisele ettekandele viis läbi teise 1.5 tunnise praktikumi diskursuse analüüsi meetodi kasutamise kohta.
– Dr. Claus D Jacobs – endine Imagination Lab teadur, kes töötas koos Johan Roosiga 3 aastat: nad lasksid suurfirmade tippjuhtidel panna kokku Legodest oma strateegiaid ja proovis selle tegevuse jälgimise kaudu teadust teha. Alates jaanuarist on ta täisajaga St Gallenis ja teeb siin strateegiapraktikate alal teadustööd.
– Prof. Mark Kriger (BI Norway Management School) “Understanding the Dynamics of Strategy Process: ex ante Blindness and Exploring the Unknown”: rääkis strateegia protsessi fenomenist, kus juhid proovivad “tajuda tundmatut”: kuna suurem osa strateegilisi otsuseid tehakse piiratud info juures oletuste baasil, siis mil viisil seda organisatsioonides tehakse.
Kuu aja põhjal võin öelda, et senini on mul põhjust oma valikuga rahul olla. Igas päevas on olnud mitmeid ahhaa-momente, mille jagamisega olen mõned lähemad kolleegid tänaseks juba väsimuseni ära tüüdanud. Loodetavasti jätkan samal moel! 😀
Kui kellelgi on huvi mõne aine detailsema kirjelduse vms vastu, siis andke teada ja saadan!