Millal viimati sattusid Neti.ee veebilehele? Kui pole seda tükil ajal teinud, siis soovitan täna sinna minna ja üritada mingeid asju selle kataloogi kaudu üles leida. Kuidas läks? Kirjuta kommentaaridesse. 🙂
Minu kogemused pole olnud just kuigi edukad. Niisiis otsustasin kirjutada tänase mõtiskluse teemal, et kuidas disainida lahendusi nii, et kasutajad need asjad üles leiaksid ja et neile oleks disainitud asjadest päriselt kasu?
Tegemist on 12. nädala mõtisklusega aines ITSPEA, mille alampealkiri on: “Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus“. Õppejõud on küsinud:
Too ajaveebiartiklis üks positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis (kasutada võib ülalmainitud Jakob Nielseni kasutatavuse komponente, aga ka muid kriteeriume).
– Kaido Kikkas
Alustame paarist anekdoodist
Kui kasutajasõbralikkusest rääkida, siis klassikaline näide on võtta ette mõni kasutajakogemuse nupu-lugu ja hakata seda analüüsima. No näiteks – juhul kui Sul on hotell, kuhu saab tube reserveerida ja neid tühistada, siis võiks selle vaate luua nii:
Samamoodi – kas arendajale võiks aluseks anda sellise koodi, mis sisaldab negatiivset muutujat:
boolean yourAnswerIsFalse = inputFunction();
if (yourAnswerIsFalse == false) {
// If your answer is Not Not False ...
}
Ilmselt mõlemad näited panevad igaühte muigama, sest disainiviga on nii ilmselgelt nähtaval. Kui aga kavandatakse mingit suuremat süsteemi, siis süsteemse disainivea nägemine on üksjagu keerukam, mistõttu isegi suur seltskond üpris nutikaid inimesi ei pruugi seda läbi hammustada. Sellest allpool mõtisklekski.
Nüüd konkreetsest juhtumist
Kirjeldan tänast juhtumit oma hiljutisest kogemusest. Nimelt selgus, et üks kamp nutikaid ja entusiastlikke inimesi otsustas riigistruktuuris luua ühe uue Neti.ee-sarnase süsteemi. Et nimetatud aruteludes osalevatel osapooltel on reaalne huvi asju paremaks muuta, siis kriitiline pilk on mõeldud mitte selleks, et sõrmega näidata, vaid kaasa mõtlemiseks ja olukorra parandamiseks. Seetõttu kirjeldan olukorda teadlikult anonüümselt ja üldistatud kujul.
Aga meil on ju kogu info kättesaadavaks tehtud?
Ühes seltskonnas oli hiljuti võimalus kuulata mitme erineva esineja kirjeldust, et kuidas nad ühes riiklikult olulises teemas probleeme lahendavad. Peale ettekannete kuulamist jõudis publik järeldusele, et lahendused on iseenesest head, aga ilma süvenemata on keeruline neil vahet teha või sisu mõista.
Seepeale tõstis üks osalejatest sõrme püsti ja hõikas välja geniaalse ettepaneku: “Iseenesest on need kõik suurepärased lahendused! Äkki koostame ühiselt avaliku internetikataloogi, kuhu nii need lahendused kui ka lühitutvustused lisada? Sel juhul saavad kõik abivajajad nad lihtsalt üles leitud ja maailm oleks parem paik!” Mõeldud-tehtud – kamp entusiastlikke ja nutikaid inimesi noogutas kaasa ja sedamaid sündiski task force, mis võttis asja korraldamise enda peale. Loetud tunnid ja loetelu lahendustest sündiski! Kirja sai mitukümmend olulisemat lahendust ja inimeste energia oli hea.
Mõni päev peale idee laiemale seltskonnale saatmist selgus üllatav tõsiasi! Sarnase mõtte peale olid varasematel aastatel juba teisedki tublid entusiastid tulnud. Selgus, et sedalaadi lahenduste katalooge on erinevate projektide rahastamisel juba loodud. Lihtsalt kellelgi esialgses arutelus osalejatest polnud keegi neist kas teadlikud või polnud need meelde tulnud.
Vahva, et nende varasemate süsteemide loojad olid rõõmuga varmad jagama uute aktivistidega oma kogemusi. Antud juhul keskendun neist kolmele. Kõik need kolme teenusepakkuja esindajad tõdesid siiralt, et nad on üritanud anda omalt poolt parima võimaliku panuse, et nimetatud valdkonnas oleks just nende veebilehel võimalik leida kogu informatsiooni antud valdkonnas hakkama saamiseks:
“Aga meil on ju kogu info selle kohta ammuilma kättesaadavaks tehtud!?”
– Ühe kataloogi looja tõdemus
Iseenesest oli tal ju õigus – loetletud kolme teenusepakkujate seas on kattuvusi, aga kui ükshaaval üles lugeda, siis on võimalik kõikidelt nende veebilehtedelt leida andmeallikad ja viited. Nad on põhjalikud. Mingis mõttes ammendavad. Igaühe puhul on asjatundlik seltskond millalgi tegelenud väga teadlikult nende loomisega. Nad kõik on panustanud, et infot koguda, kuvada ja üritada ka aktuaalsena hoida.
Samal ajal on nad kõik – igaüks omal moel – lõppkasutaja informeerimise seisukohalt paradoksaalselt täiesti kasutud. Karm tõdemus – kui hommepäev mõni neist veebiavarustest kaoks, ei jääks maailm kuigivõrd vaesemaks.
Miks olemasolevad kataloogid ei toimi?
Vaataks korraks senistele valitud kolmele lahenduse pseudonüümidele lähemalt.
- Esimene.ee/andmebaas – loetleb üles kokku 209 teenusepakkujat, keda on võimalik ekraanil vasakul pool asetsevate väljade abil filtreerida kategooria, asukoha, teenusepakkuja sihtrühma ja tasulisuse põhjal. Tehniline teostus tugineb WordPress FAQ-teegil, mille puhul peale filtreerimist jääb paremale poole loetelu teenusepakkujatest, kus pluss-märgile vajutades avaneb konkreetse teenusepakkuja lühikirjeldus, veebileht ja kontaktid.
- Teine.ee/kontaktid – loetleb samuti üles 100 teenusepakkujat, keda saab lehekülje päises asetseva välja abil filtreerida asukoha põhjal. Lahendus WordPressi wpcf7-form-control teegil, mis peale filtri rakendamist lubab teenusepakkuja nime all loetletud akordioniribal vajutades avada teenusepakkuja lühitutvustuse ja täiskontaktide kuvamiseks tuleb eraldi veel klõpsata “Vaata lähemalt”-lingile, mille peale avaneb eraldi WordPress-alamlehekülg, kus on siis selle teenusepakkuja kontaktid detailsemalt kirjeldatud. Iga kontakti vaatamine nõuab kahte klõpsu.
- Kolmas.ee/leia-spetsialist – annab avaleheküljel valikud sõltuvalt sihtgrupist või teemast. Peale sihtgrupi valiku tegemist on järgmiseks võimaluseks kas lugeda mingit taustakirjeldust probleemist või lahendusest või suunduda otse abipakkujate loetelu juurde, kus on kirjeldatud 60 spetsialisti fotod, valdkond ja kontakt, lisaks paarkümmend organisatsiooni. Abipakkujate loetelu on vaikimisi antud juhuslikus järjekorras, aga neid on võimalik ka sorteerida erialast, sihtrühmast või probleemist tulenevalt. Tehniline teostus tugineb taas WordPressil, mille abil kuvatakse tulemused filtreeritud tag-ide abiga.
Kõiki neid lahendusi iseloomustab paar olulist omadust:
- Informatsiooni vananemine. Nende haldamiseks on tarvis tsentraalse halduri aktiivne sekkumine, kes teenusepakkujaid lisab või kustutab. Ühest küljest on seeläbi võimalik tagada keskselt kvaliteedikontrolli. Teisalt nõuab see aktiivset tööpanust – et tagada linkide ajakohasust ja õigsust. Kuna mitte ühegil neist pole kataloogi haldus neid pidava organisatsiooni põhiliseks ülesandeks, siis on igaühe puhul informatsiooni aegumine juba süsteemi loomise hetkel saanud kas teadlikult või teadmatult süsteemi sisse disainitud.
- Otsustasin testida kolmes teenusepakkujas olevate andmete usaldusväärsust. Võtsin näitena ette ühe võimaliku teenusepakkuja – ühel Eesti saarel paikneva organisatsiooni, mis kõigis kolmes olemas oli. Selgus, et igas kanalis oli nimetatud organisatsiooni kontakt erinev. Otseallikast selgus, et nimetatud haru oli sootuks suletud.
Soovimatud tulemused seoses teenusepakkuja-kesksest lähenemisest:
- Kõik nad on üles ehitatud asetades keskmesse teenusepakkuja, kes saab potentsiaalselt tulu kui lõppklient tema poole pöördub. Lõppklient kes informatsiooni otsib, leiab eelduste kohaselt nimetatud kontaktid antud veebilehtedelt tasuta. Kuna teenusepakkujate huvi on enda võimalikult laiapõhjaline eksponeerimine, siis on see mõnede lahenduste puhul toonud kaasa soovimatuid tulemusi (unintended consequences). Näiteks on esimese kataloogi puhul kõik teenusepakkujad otsustanud välja reklaamida kõiki teenuseid, mida kataloog üles loetleb. Niisiis – isegi kui kasutaja üritab teenusepakkujaid kuidagi filtreerida, et 209 seast välja leida sobivaimad, siis mistahes filtri rakendamisel loetelu just kuigivõrd lühemaks ei muutu.
Soovimatud tulemused seoses kaasneva SEO-ga:
- Teise näite puhul on soovimatuks tulemuseks, et luues iga teenusepakkuja kohta eraldi alamkataloogi ja vastava viite on nad Google’i otsingutulemustes sattunud esmakohale. Niisiis kui keegi hakkab otsima lahenduse pakkujat oma kodulinnas, siis paraku tuleb esimesena välja hoopis selle teise teenusepakkuja kontakt. Niisiis – kuigi lõppkasutaja seisukohalt oleks kõige otstarbekam tema juhatamine otse abiandja juurde, siis antud lahenduse abil maandub ta kõigepealt vahendaja lehele, kus andmed ei ole enam ajakohased.
Soovimatud tulemused seoses tehnilise rakenduse aegumisega:
- Kolmanda lahendusepakkuja kataloogi ülesehituse soovimatuks tulemuseks on tema tehniline ülesehitus – kuna tegemist on üle 10 aasta vanuse rakendusega, siis ei ole selle installatsioon turvatud serverisse paigutatud. Niisiis osad veebilehed küsivad enne avamist, et kas ma ikka soovin seda avada, kuna seal võib mind ohustada ebaturvaline sisu. Kuna ideaalis peaks olema tegemist valdkonnaga, mis kasutaja usaldust ei kuritarvita, siis antud hoiatus küll kasutama ei kutsu.
Millega võrduvad kataloogid?
Tundub, et ülaltoodud rakenduste paradoksiks on “Neti.ee fenomen”. Nimetaksin selle üldistatud katusnimetusega veebitehnoloogiate pakkujaid, kes on eelmistesse põlvkondadesse kinni jäänud. Telia poolt tänase hetkeni hallatav Neti.ee sündis omaaegse Altavista eeskujul, mis omakorda sündis tänaseni aktiivsete WWW Virtual Library ja W3 Catalog Web Directory eeskujul.
Alles revolutsiooniliselt täiesti teistsuguse veebitehnoloogia sünd ja populariseerimine Google’i poolt muutis nii Altavista, W3 kataloogi kui ka Neti.ee kasutuks. Tänapäeval on nendele lehekülgedele sattumine valdavalt pigem siiski muuseumis käimise väärtusega.
Samal moel nagu tänaseks on ajaloo hõlma kadunud kollasele paberile trükitud telefonikataloogid, punased telefoniputkad või 1188-numbriga infotelefonid, on lihtsalt mingite teenusepakkujate loetelude koostamine selleks, et nimetatud info oleks kellegi jaoks konkreetsesse kesksesse kohta koondatud, üpriski mõttetu ettevõtmine.
Mida võiks selle asemel teha?
Ok – aga tuleme praeguse arutelu alguspunkti tagasi. Mõtleme korraks nüüd siiralt abivajaja seisukohalt. Oletame, et tema jaoks on ka tegelikult tegemist kriitilise olukorraga ja tal oleks tarvis oma probleemi lahendamiseks kusagilt abi leida. Kuidas oleks meil võimalik ülaltoodud lahenduste virr-varrist tema jaoks üheselt mõistetavat selgust luua? Kas selleks oleks mingist tsentraalsest first-stop-shop sarnase teenusepakkuja toest abi? Kas seda oleks võimalik teha nii, et lahendusest ei sünniks ei midagi sarnast nendele kolmele olemasolevale lahendusele.
Võtame lähtekohaks kasutaja
Sellele küsimusele vastamiseks tuleks vist alustuseks panna fookusesse paar põhimõtet.
- Esiteks tuleks sedapuhku hakata disainima väga selgelt infosüsteemi kasutaja enda kogemusest tulenevalt. Nimelt paluda mõnel abivajajal näidata, et kuidas ja kust ta praegu oma probleemile lahendust on otsinud. Kas on leidnud? Kui on leidnud siis kuidas. Kui ei ole leidnud, siis mida ta seni selleks on teinud.
- Seejärel – üritada luua koos temaga esialgset prototüüpi info haldamiseks. Katsetada ja mõtestada, et mis muudaks selle prototüübi võimalikult lihtsamini mõistetavaks.
- Järgmise sammuna testida prototüüpi sarnaste kasutajate puhul piisavalt laiapõhjaliselt ja üritada prototüüpi kohendada nii adekvaatselt, et see ka päriselt toimima hakkaks.
Süsteemi haldamise kulusid tuleb katta, et ta toimiks jätkuvalt
Lõpuks tuleks selle süsteemi haldamiseks leida viis, mis toimiks võimalikult isejuhtivalt. Juhul kui isejuhtivust pole võimalik luua, siis tuleks sinna juurde mõelda väga selge tulumehhanism, sest vastpidisel juhul lõpetab ka loodud lahendus varem või hiljem samal moel nagu mõni olemasolev. Ressursside või entusiasmi puududes muutub ka sealne info vanaks.
Ja kuigi see võib olla tehtud tõelise entusiasmi ja parimate mõtetega – mõne aja pärast kirjutab mõni minusugune tema kohta sama hävitava hinnangu nagu mina praegu olemasoleva 3 süsteemi kohta.
Ja ütleb samamoodi üpriski jämedalt …, et kui see süsteem maamunalt kaoks, siis ei jääks maailmas kohe keegi millegi võrra vaesemaks …