Eile ilmus järjekordne ajakiri Director, kuhu kirjutasin ka omalt poolt lühikommentaari. Tänan Karin Kasteheina teksti keelelise toimetamise eest!
Globaalne soojenemine muudab Maarjamaa 2008. aastast alates troopiliseks. Kogu aasta saab ringi käia Bermuda pükstes. Jäätise tootmine ja müük on kullasoon. Kuid hoolimata piinavast palavusest panevad inimesed endiselt sügise saabudes vanast harjumusest mantlid selga ja sulaval asfaldil sõidavad võimsad lumesahad, mis puistavad laias kaares rikkalikku liiva-soola segu.
2018. aastaks on pilt teine. Kohalikud omavalitsused on lumesahad osaliselt asendanud ökonoomsemate liivapuisturitega. Rõivafirmad on ohtralt müügile paisanud moodsaid palava ilma palituid ja ravimitööstus on kohe-kohe välja töötamas spetsiaalseid pille, mis karusnaha all higistamist teaduslikult tõestatult poole võrra vähendavad. Viiendik Eesti rahvast jätab talvekuudel juba paksud üleriided koju, aga enamik vaatab neid tuulispäid imelikult. Kõlab absurdselt?
Australian Graduate School of Managementi professor Lex Donaldson leidis juba 1987. aastal: Hoolimata radikaalsetest muudatustest keskkonnas, mis peaksid tingima põhjalikke struktuurimuudatusi organisatsioonis, polnud 77% ettevõtetest 10 aasta jooksul(!) olukorra muutumise hetkest vastavaid samme astunud. Tema 2001. aasta värskendatud analüüsi tulemus oli sarnane ja sama kinnitas ta veel mulle möödunud aasta maiski.
Lex ei pidanud siinjuures struktuuri muutmise all silmas mitte keerulisi samme struktuursete reformide läbiviimisel, vaid konkreetseid valikud organisatsiooni ülesehituse juures. Nimelt seda, kas firma on üles ehitatud funktsionaalse, divisjonipõhise (sh kliendi-, toote-, regioonipõhine struktuur), maatriksi, võrkstruktuuri vms alusel. Milles siis asi?
Tundub, et radikaalsemaid strateegilisi otsuseid on mingil põhjusel väga raske teha. Nii raske, et 10 aastat jätkatakse talvepalavuses ikka veel teede liivatamist. Sedalaadi viivitusi võib põhjustada juhtide strateegiline valik, eesmärgiks olukorra stabiliseerimine. Juhid näevad, et firma tulemused on halvenenud, ning püüavad teha ratsionaalsetel kaalutlustel alguses ettevaatlikult, kuid olukorra degradeerudes juba julgemalt igasuguseid muutusi. Nende siht on firma tulemusi ikka paremuse poole suunata: jaotatakse ümber ressursse, vahetatakse välja üksikuid töötajaid, viiakse läbi efektiivsuse suurendamise või uute toodete turuletoomise programme jne. Üksikult võttes on need kõik ratsionaalsed sammud, mis vähesel määral olukorda isegi parandavad.
Terviku seisukohalt taanduvad need aga pelgalt lühinägelikeks kosmeetilisteks muudatusteks.
Tippjuhid ei mõista tihtipeale radikaalsete struktuurimuudatuste vajadust enne, kui kriis on lõplikult käes. Alles mitmete faktorite koosmõjus viimase piirini jõudnud kriitiline olukord vallandab lõpuks reformide tulva, mis toovad kaasa organisatsiooni struktuurimuudatuse. Kui pole juba hilja firmat päästa, siis enamasti suudetakse vastu võtta õigeid otsuseid ja kujundada struktuur selliseks, et see sobiks siiski tükk aega tagasi saabunud uue olukorra nõuetele.
Paraku on selleks ajaks need, kes struktuurimuudatuste vajalikkust varem taipasid, Lexi hinnangul saavutanud iga-aastaselt keskeltläbi kuni kolmandiku võrra kõrgema kasumlikkuse. Seega numbreid vaadates on selge, et lühinägelikkus läheb kalliks maksma.
Tegelikkuses on niisugused otsused keerulised sündima, sest firmastruktuur on seotud väga paljude teguritega. Organisatsiooni disainiga tegelevad konfiguratsiooniteooria esindajad Richard Burton ja Borge Obel on üles loetlenud 14 tegurit, millest olulisemad on: keskkonna keerukus ja dünaamika, firmasisene infojaotus, kasutatava tehnoloogia eripära, turu geograafiline jaotus, firma suurus ning omandistruktuur. Ilma nende tegurite põhjaliku diagnostikata polegi tihti võimalik keskkonnamuutust tuvastada, saati siis näha vajadust kohanemiseks.
Eestis on üha enam hakanud korduma paar väljendit: tööjõu puudus, majanduslangus. Need on märgid juba toimunud või peatselt toimuvatest keskkonnamuudatustest, mille vastu tippjuhtidel rohtu ei ole. Seega tuleb kohaneda. Arutelud Ukraina tööjõu sissetoomisest ja riigipoolsete subsiidiumite kehtestamisest pigem pikendavad probleeme.
Otstarbekam lahendus peitub sirgjoonelistes strateegilistes otsustes. Mida varem tippjuhid nende vastuvõtmise vajadust tajuvad ja olukorda adekvaatselt hinnates need ka vastu võtavad, seda tõenäolisemalt võidavad nad pikas perspektiivis. Kui hinnata organisatsioonide struktuure, võib see paljudes seni tugevalt laienenud majandusharudes tähendada suurenevat vajadust efektiivsuse ja kontrolli järele. Tööjõupuuduses vaevlevatele ettevõtetele võib dikteerida aga hoopis radikaalsemaid samme, mille käigus tuleb põhjalikult ümber hinnata firma äriidee ja toimimisloogika.
Niisiis kui seni on firmat üles ehitatud pidevalt laiusesse ja jäetud hierarhia loomata, siis tekib nüüd ehk vajadus seda teha. Kui kvalifitseeritud tööjõudu ei õnnestu leida, siis tuleks mõelda hoopis uude ärisse liikumise peale.
Igal juhul oleks mõistlik Donaldsoni uuringu valguses ümbritsev keskkond terava pilguga üle vaadata äkki sa käid ka juba kümnendat aastat palava päikese käes sooja palituga ringi!
Allikad:
Burton, R. M., DeSanctis, G., & Obel, B. (2006). Organizational Design: a Step-by-Step Approach. Cambridge: Cambridge University Press.
Burton, R. M., Lauridsen, J., & Obel, B. (2002). Return on Assets Loss from Situational and Contingency Misfits. Management Science , 48 (11), 14611485.
Donaldson, L. (1987). Strategy and Structural Adjustment to Regain Fit and Performance: in Defence of Contingency Theory. Journal of Management Studies , 24 (1), 1-24.
Donaldson, L. (2001). The Contingency Theory of Organizations. Sage Publications.