.st0{fill:#FFFFFF;}

Hilinemistest – erinevates kohtades eri moodi 

 October 30, 2006

By  Marko Rillo

Eestis sõltub inimestest ja olukorrast – ajast peetakse täpselt kinni, kuigi enamasti ei panda kuni 15-minutilist hilinemist pahaks. Tartu Ülikooli näitel adusin aastate eest esmakursuslasena, kuidas seesinane akadeemiline veerand oli niivõrd tavapärane, et isegi ametlikus tunniplaanis on loengute algused pandud täistunnist 15 minutist edasi.

Kui Soomes jääda ühel korral 5 minutit hiljaks, siis võib kannatada täpselt kohale tulnud kaaskodaniku kommentaare veel aastate pärast. Järgmistel kordadel kohtumist leppides vaatab ta sügavalt silma ja ütleb, et ta peab kindlasti silmas seda aega, mitte 5 minutit hiljemat.

EASis olevat päris tore süsteem paika pandud. Iga hilinenud minuti eest tuleb iga koosolekul osaleja arvel maksta sümboolne summa ühiskassasse ja kui sealse summaga jõutakse teatud kriitilise piirini, siis jookseb viimane hilineja poodi ja toob teistele koosolekul osalejatele miskit mekki mööda.

Kuigi ses üha segunevas maailmas võib stereotüüpide põhjal üldistades sageli alt minna, kurdavad skandinaavlased ja sakslased sageli siiski eestlaste ebatäpsuse üle. Mulle meenub, et Yleisradio korrespondent Ulla-Maija Määttänen ütles kunagi ühes intervjuus naljatades, et mis siin imestada – kui üks eestlaste armastatumaid raamatuid algab sellest, kuidas kooli hiljaks jäädi, siis ongi ju tegemist eesti rahvale sügavalt omase käitumisega.

Üks näitaja, mille alusel me ennast sageli teistega võrdleme, on efektiivsus. Kui peeglisse vaadata ja ennast analüüsida, siis võib ju ka muuhulgas mõelda: “Kui palju me oma organisatsioonis efektiivsusnäitajates võidame, kui me senisest täpsemalt minuteid hakkaksime lugema?”

Lõuna poole on asi huvitavam. Pooletunnist hilinemist ei peeta miskiks. Isegi tööalaselt. Olen sageli istunud ja oodanud koos 2-3 kolleegiga kedagi, kes pidas vajalikuks mõne enda jaoks olulise või meeldiva asjaga kauem tegeleda. Päris raske on sellega leppida. Seetõttu otsustasin järjekordse kaasuse Directori ajakirja kirjutada hilinemisest. Tänan Karin Kasteheina teksti toimetamise eest!
—–
Hilinejast ülemus

Hendrik on ühe küllalt suure teenindusettevõtte müügi- ja teenindusjuht. Ta on sellel ametikohal töötanud viis kuud ja on üldiselt oma tööga rahul. Ainult et mõned sisekultuuriga seotud aspektid närisid tal juba pikemat aega hinge.

Ja see juhtus taas kord. Just mõni minut tagasi helistas talle firma tegevjuht Ain:
“Kuule, mul on siin veel sada asja teha – ma pean nendega ühele poole saama. Äkki teeme oma koosoleku hoopis tunni pärast. Või ma ei tea, kas ma ka siis jõuan. Ole hea, ütle teistele ka edasi. Ja üks asi veel. Tee see eilne pakkumine ümber. Ma mõtlesin järele – meil ei ole mõtet selle uue lahendusega veel tartlaste juurde minna.”

Selleks ajaks kui Ain helistas, oli kuus inimest juba veerand tundi tegevjuhti oodanud, et saaks koosolekuga algust teha. Koosolek toimus regulaarselt igal nädalal ühel ja samal kellaajal. Kõik nihelesid närviliselt, kuid ei öelnud midagi.

Hendrik torkas telefoni taskuse ja teatas ohates: “Ain helistas. Ta ütles, et ta ei saa tulla. Ma ei oskagi öelda, millal me siis sellenädalase juhtkonna koosoleku teeme. Ain pakkus, et tunni pärast, aga ta polnud selles ise nii väga kindel. Ma vabandan – mul on kahju, et peate lihtsalt edasi-tagasi sõitma keset tööpäeva. Eks otsustage ise, kas teil on mõtet kontorisse ootama jääda või mitte.”

Juhtkonna liikmed võtsid asja teadmiseks, tõusid püsti, vestlesid veidi aega omavahel ja läksid laiali, kes kuhu.

Hendrik arutles endamisi, et selle uue pakkumise peale, mis Ain nõudis, läheb tal terve pärastlõuna. Siiski otsustas ta veel enne, kui kirjutama hakkab, müügiosakonna oma kabinetti nõupidamisele kutsuda. See asi oli juba igasugused piirid ületanud ja tegelikult tuli lahendus leida.

Ta alustas: “Ma kutsusin teid siia selleks, et teiega lühidalt rääkida sellest, mis on mind juba viis kuud selles firmas häirinud. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et inimesed ei tunne kella. Kui meil on kohtumine kokku lepitud ja kui oleme paika pannud, et mingi asi toimub, siis ei pea need kokkulepped väga sageli vett. Eelmises kohas, kus ma töötasin, peeti täpsust ja kellaajast kinnipidamist väga oluliseks. Teie olete siin juba aastaid töötanud – äkki räägite mulle, kuidas siin asjad käivad. Milles asi on?”

Kolleegid vaatasid arusaamatul pilgul üksteisele otsa. Nad ei osanud midagi vastata.

Hendrik lisas: “Ei-ei – olgugi et meie seltskonnas on ka pidevaid hilinejaid, ei pea ma hetkel kedagi nimeliselt silmas. Ma tahan lihtsalt siiralt aru saada, milles asi. Veronika – sina oled alati täpne. Mida sa arvad?”

Veronika oli üks kohusetundlikumaid müügispetsialiste: “Jah, ma ei näe probleemi. Ma jõuan täpselt igale poole ja saan oma töödega ka alati täpseks ajaks valmis. Ja teiste kohta ei taha ma midagi halba öelda.”

Huvitav. Seda põhjendust oli Hendrik varemgi kuulnud. Alati, kui on vaja probleemidest rääkida, siis on inimestel suu vett täis. Keegi ei ütle midagi, keegi ei taha seda kritiseerimist enda peale võtta. Ta küsis teise noore andeka müügikonsultandi käest: “Mart, mis sina ütled?”

“Noh, eks aeg-ajalt juhtub küll, et jään siia-sinna veidi hiljaks – aga on minust hullemaidki,” poetas Mart.

“Keda sa täpselt silmas pead?” uuris Hendrik vastu.

“Noh-jah, ma ei taha siin nimesid nimetada, aga võtame kas või tootmisosakonna rahva. Nendega ei saa ju midagi kokku leppida – nad jäävad alati igale poole hiljaks – muudkui seletavad, et mingi asi tuli vahele… Ja siis muidugi Ain! No temaga pole üldse mõtet midagi kokku leppida. Ma pole veel kordagi näinud, et ta kuhugi õigeks ajaks jõuaks.”

“Aga kas keegi on temaga sellest kunagi rääkinud. Märku andnud, et see häirib ja tekitab probleeme?”

“Sellel pole mingit mõtet. Meie eelmine müügijuht mainis talle seda ühe korra – ja ta sai nii vihaseks, et keegi pole julgenud seda teemat enam tõstatada,” seletas Mart.

“Miks ta vihastas? Mis ta ütles?” uuris Hendrik edasi.

“Tead ju isegi – suurte bosside asi. Teil tulevadki ju kogu aeg mingid kiired asjad vahele. Aga miks see üldse nii oluline on? Kui me kokkulepitud ajal ei saa rääkida, siis me võime seda ju ka hiljem teha…. Jah, kliendi juurde ei tohi hilineda ja seal peab tõesti täpselt kohal olema, aga mis vahet seal, kas me omavahelise koosoleku peame kohe või hiljem. Niikuinii on see tihti lihtsalt aja raiskamine. Näiteks kas või praegu – mul on just ühe pakkumisega kiire ja töö pooleli. Kas ma võin ära minna või oli sul veel midagi?”

“Ei. Mis seal ikka. Lõpetame selle koosoleku siis praeguseks ära – ja ma mõtlen selle peale. Aitäh, et tulite,” tõmbas Hendrik seekord otsad kokku.

Kirjuta foorumisse, et mida teeksid Hendriku asemel?

Autorist ...

Marko Rillo on juhtimiskonsultant, koolitaja ja executive coach. Temaga saab ühendust siit

Blogipostitused:

Leave a Reply:

Your email address will not be published. Required fields are marked

{"email":"Email address invalid","url":"Website address invalid","required":"Required field missing"}