Teadmiste otsinguiks on tarvis uudishimu ja ainest. Juhtimise ainest pakub üks osa ühiskonnast – inimesed, kelle loomuldane tung, kummalised kalduvused või olukorra sund on pannud neid teisi kamandama, suunama, juhendama… Mis seda seltskonda iseloomustab? Üks juht on vastanud küsimusele: “Kuidas te käitute uue töötajaga, kes ei suuda veel oma tööülesannetega hakkama saada,” lühidalt: “sõiman läbi!” Teine selgitas, et on andnud oma alluvatele õiguse otsustada tema vallandamise üle. Kolmas juht – kirikuisa – andis küll esmapilgul üllatava, kuid teisalt täiesti ootuspärase vastuse küsimusele “Kellele annate juhina ise aru?” Tänases Eestis peitub juhtide seas äärmusi ja toredaid üllatusi.Kõik need kolm kildu on pärit käesoleval kevadel Eesti juhtide seas läbi viidud TTÜ tudengite intervjuudest. Tudengite usinuse tulemusel kogunesid TTÜ juhtimise õppetooli ligi 300 juhi portreed. Terviklik analüüs tehtud grupipildist seisab veel ees. Kuulates tänaseid esinemisi JuhtimisTeekonna konverentsil võib kogeda vaid ühte tillukest läbilõiget neist.
Uudishimulik vaatlus ja kuulamine on enamasti esimesed sammud, mida astudes võime teadmisi koguda ning ennast paremaks muuta.
Teine mõte – juhtimine ja muutumine
Juhtimise definitsioone võib laiast laanest leida lugematul hulgal. Üks neist, mille kõikehaaravuses küll kahtlen, kuid mille aforismilaadsus on eriline, väärib kordamist: “Juhtimine on pidev muutumine ja muutuste tekitamine muutuvas keskkonnas.” Algupäraselt inglisekeelse fraasi sõnastus jättis esialgu külmaks, kuid emakeeles mahlaselt korduv rütmiline-meditatiivne algriim tõmbas tähelepanu.
Muutumine (teisenemine) – eesti keeles sisaldab selle sõna tüvi ‘mu’-d ning ‘muu’-d. Kas teadvustame enestele, et ‘mu’ (minu, mulle kuuluva) ja ‘muude’ (teistsuguste) on meie keelepildis sagedased külalised? Kas mõistame, et kuidas need – stabiilne omanditunne ja dünaamiline millegi teistsuguse poole püüdlemine on nii omapäraselt omavahel seotud? Kas tajume, et üllatavalt tõmbab selle kolmnurga kokku millegi teisenemine? Päris põnev!
Nii mõnegi meelest võib keele mõju meie mõtteviisile olla vähetähtis. Ei oska ei poolt ega vastu vaielda. Aga huvitav on pisut poeetiliselt mõelda, et tegelikult on juhtimine maalähedaselt seotud meile igaühele omase omanditunde ja teiselaadsuse poole püüdlemisega. Tjah – kui need kaks meie põhiosaks on, siis ehk on meis igaühes ka veidikene juhti?
Kolmas mõte – juhtimine ja teadmine
Kui 21-aastaselt esmalt juhiks sain, siis arvasin, et oleks tarvis ennast juhtimisteooriatega kurssi viia. Käisin mitmetel kursustel, lugesin laadungites raamatuid ja ajakirju. Kirjutasin millalgi uhkusega suisa elulookirjeldusse, et hoian ennast pidevalt kursis Harvard Business Review’ ning Economisti veergudel kajastatava viimase juhtimisalase teabega. Proovisin kohe õpitut päriselus. Ühest küljest oli näha, et organisatsiooni tulemused paranesid. Paraku polnud ma ise rahul, sest tundsin, et laiast maailmast pärit juhtimisalaste moesõnade praktikasse panek kujunes kohati groteskseks.
Otsustasin end muuta ja läksin teise äärmusesse – katsusin teooriavabalt hakkama saada. Teha otsuseid intuitsiooni ajel, kuulata inimesi ja neile vastu tulla. Püüdsin endas arendada inimlikumat mõõdet ja teisi tunnetades leida kõige otstarbekamaid lahendusi. Kuigi sisemine rahulolu suurenes, hakkasid mõned kolleegid kurtma, et nad ei saa sageli minust aru. Nad lootsid kuulda ratsionaalsemaid põhjendusi kui paljalt: “tunnen, et see on õige otsus,” mille mantrat tihti kordasin.
Kui minu käest küsitakse, et kust leida juhtimise salalaegast, siis arvan, et see peitubki tegelikult teadmise ja tunnetuse kuldse kesktee pidevas otsingus. Vastuoluliste lahendusvariantide analüüs, kompromissivõimaluste hindamine ja otsustamine peab toimuma välkkiirelt, kuid mõistuspärasusele lõivu maksmata.
Seetõttu on meeldiv korrata ühe sõbra ütelust, et heaks juhiks võib saada niisamagi, aga suurepärase juhi varasalves peab olema lisaks sünnipärasele sädemele ka suurel hulgal teadmisi.