Suured generatiivsed keelemudelid parandavad tudengite individuaalseid oskusi, aga vähendavad omavahelist suhtlust, koostööd ja mentorlust.
Kui alustasin 2020. aastal õpinguid IT süsteemide arenduse vallas, oli üks esimesi meeldivaid üllatusi see, et aktiivne õpe toimus Discord’i foorumite vahendusel. Igal kursusel oli omaenda foorumikogukond, milles õppeained olid jagatud eraldi kanalite vahel. Kõikides pesitsesid seltskonnad, kus kees arutelu: „Kas keegi sai 3. ülesandest aru?“, “Palun vaadake mu kood üle – üks test ei lähe läbi, aga ma lihtsalt ei suuda leida, mida ma valesti tegin”
Ago Lubergi veetud programmeerimise kursustel oli kogukonda kaasatud suisa eraldi seltskond vanemate kursuste õpilasi, kes olid kaasatud abiõppejõududena. Nende peamine roll oligi mentordada – nooremaid õppureid oma tegevuses toetada. Mõnikord tähendas see aktiivset kaasamõtlemist. Mõnel juhul oli nende ülesanne lihtsalt olemas olla. Just õpingute algusfaasis kipub koodi kirjutamine olema pigem üksildane töö ja üksteise toest on abi.
Vestlused ei piirdunud pelgalt probleemide lahendamisega – jagati tööriistu, artikleid, nippe ja kogemusi. Lobiseti niisama – vaba aja veetmisest, spordist, toidust, jagati meeme. See oli justkui pidevalt avatud virtuaalne kohvik, kuhu sai astuda kui abi oli vaja või kui tahtsid ise teistele toeks olla. Koroona-perioodi jäi ilmselt Discordi kasutamise kõrgaeg. Kuna omavaheline füüsiline kontakt oli jäänud minimaalseks, siis kasutati kogukonnas suhtlemist eriti aktiivselt.
Viis aastat hiljem on pilt teine
Muutus ei tulnud kohe kui OpenAI oma ChatGPT mudeli 2022.a. novembris avalikuks tegi. Alguses kasutasid tudengid AI-d lisaabina – küsisid esmalt Discordis, aga kui vastust ei tulnud või see ei olnud piisav, siis täiendasid seda ChatGPT abil. Ühes Discordi kanalis sai aktivistide eestvedamisel lausa püsti pandud eraldi “Chappy”-nimeline nunnu AI-“bot”, mille käest said kõik otse nõu küsida.
Järk-järgult aga muutus info hankimise järjekord. Kuigi Discordi kogukonnad olid jätkuvalt alles, siis aktiivsus hakkas varasemaga võrreldes langema. Juhul kui keegi seal midagi küsis, siis kiputi vastu soovitama: “Küsi seda AI käest”. Abiks pakuti prompti sõnastust. Kui varem olid Discordi kanalites sageli näha pidevad “kiireid küsimusi” – lühikesed, konkreetsed probleemid, mida sai lahendada paari sõna või lausega, siis üha enam hakkasid lisanduma keerulisemad, mahukamad küsimused. Need aga nõudsid rohkem aega ja energiat vastamiseks, mis muutis abi andmise koormavamaks ja üha enamad küsimused jäid vastuseta.
Hakkasin märkama tendentsi, et kui senimaani küsiti üksteiselt nõu avalikes kanalites, siis üha enam hakkas aktiivsetele tudengitele laekuma privaatselt otsesõnumeid, kus nõu küsitakse: “Kuule, sa lahendasid eelmisel korral selle ülesande ära, kas saad mind aidata?” Kuigi üksteisele oldi jätkuvalt toeks, siis privaatse vestluse tulem oli “risttolmlemise vähenemine” – mõni teine, kellel võis olla sama probleem, ei näe enam ei küsimust ega vastust.
Esialgu arvasin, et tegemist on lihtsalt tagasihoidlikkusega – ehk ei tihka mõned tudengid oma uudishimu avalikus kanalis näidata, aga privaatselt ühele inimesele kirjutamisel on julgust rohkem. Kui seda aga üha enam hakkas tulema, siis taipasin, et tegemist on pragmaatilise valikuga. Kui avalikku kanalisse kirjutades vastust ei laeku, siis otsepöördumine koputab selgemalt konkreetsele inimesele õla peale ja võiks olla tulemuslikum.
Tekkis “vaikuse tsükkel”. Mida vähem tuli tuli avalikku kanalisse küsimusi, seda rohkem kaotasid kõik tudengid harjumuse regulaarselt kanaleid jälgida. Kui keegi küsis, siis võis vastus laekuda alles tundide pärast või jääda hoopis tulemata. Teadmised ja kogemused, mis varem olid kogu kogukonna jaoks nähtavad ja kättesaadavad, jäid jagamata või muutusid üha enam nüüd privaatseteks vestlusteks.
Sellest tulenevalt on õpilaste seas hääbumas mentorlus. Varem oli loomulik, et vanemad tudengid aitasid nooremaid ka nn “varjatud teadmistega” – kuidas suhelda mõne konkreetse õppejõuga, kuidas läheneda keerulistele projektidele, kuidas oma energiat ja aega hoida. ChatGPT ei ütle: “selle õppejõuga maksaks kasutada teistsugust sõnavara” või “selle projekti juures tasub alustada hoopis teisest otsast”.
Paradoksaalselt on tudengite tehnilised oskused individuaalsete ülesannete lahendamisel paranenud. AI abil saab kiiresti selgeks uusi tehnoloogiaid, genereerida koodi, debuggida vigu. Samal ajal on nõrgenemas meeskonnatöö oskused: kuidas oma mõttekäiku selgitada, kuidas anda konstruktiivset tagasisidet, kuidas lahendada konflikte või leida liitlasi.
Kahe ajastu kogemuse kokkuvõte:
5 aastat tagasi:
- Kui jäin hätta, kirjutasin Discord’i. Vastus tuli mõnikord kohe, aga kõige hiljem 15-20 minutiga – sageli kelleltki, kes oli sama probleemiga maadelnud ja lahenduse leidnud.
- Koodijuppide jagamine ja vigade ühiselt otsimine oli igapäevane praktika.
- Enne eksameid kogunesime kõnekanalitesse, lahendasime ülesandeid ja jagasime nippe, et kuidas paremini tulemusi saavutada.
- Õppimine toimus selliselt, mis ei olnud otseselt ainetega seotud – keegi soovitas mõnda uut podcasti, videot, artiklit või raamatut, teine tutvustas kasulikku tööriista.
Nüüd:
- Mitmesaja tudengiga kursuse õpingute kanal võib seista nädalaid tühjana.
- Küsimusi küll esitatakse, aga sageli vastust ei tulegi – või leitakse see mujalt, näiteks ChatGPT, GitHub Copiloti või Claude’i abil.
- Märkan, et ka klassiruumis on tudengid muutunud individualistlikumaks. Kui varasemalt oli tavapärane, et rühm tudengeid istus koos ja lahendas ülesandeid ühiselt, siis isegi kui füüsiliselt ollakse koos, ei tähenda koos viibimine enam alati koostööd. Selle asemel, et arutada probleemi ühiselt, kasutab igaüks oma seadmes omaenda AI-d.
Kas keelemudelid lõhuvad tudengite suhteid?
Kõik ülaltoodu kipub pisut kõlama nagu vanainimese õhkamine: “kunagi rohi rohelisem!” Sellele võiks sotsiaalsete evolutsioonide teooriast tulenevalt vastata, et mõnedel rakendustel ongi oma selge elukaar. Samamoodi nagu Stack Overflow kasutamine on peale keelemudelite ilmumist kokku kuivanud. Miks see Discordi kasutamise vähenemine üleüldse peaks dramaatiline olema – asjad ikka algavad ja lõppevad?
Ma pigem argumenteeriksin, et tegelikult on tegemist olulise oskusega, mis meil seetõttu harjutamata jääb. Sama tendentsi on ka mõned esimesed publitseeritud uuringud täheldanud. Näiteks Irene Hou koos kolleegidega avaldas just artikli (2025) “All Roads Lead to ChatGPT”: How Generative AI is Eroding Social Interactions and Student Learning Communities” .
Nad viisid läbi 17 poolstruktureeritud intervjuud Põhja-Ameerika seitsme R1-kategooria teadusülikooli informaatika erialade tudengitega. Intervjuud näitasid, et õppurid on hakanud abi otsimisel üha enam kasutama generatiivset tehisintellekti. Sarnaselt minu tähelepanekutele jagasid intervjueeritavad, et seeläbi on vähenenud õppimine üksteiselt. Autorite andmetel tunnevad tudengid end ühtlasi üha isoleeritumana ja on kaotanud motivatsiooni, kuna sotsiaalsed tugisüsteemid, millele nad varem toetusid, on hakanud lagunema. Traditsioonilised vastastikuse toe võrgustikud on hääbuvad, mis mõjutab kõiki, vähendades koostöö, mentorluse ja kogukonnatunde loomise võimalusi.
Vanemad tudengid märkasid, et uued tudengid on vähem seotud kogenumate mentoritega, mis võib takistada oluliste “peidetud” oskuste omandamist.
Artikli arutelus tõdevad autorid, et tegu on suletud ringiga. Mida võimekamaks muutuvad keelemudelid, seda aktiivsemalt tuginevad õpilased nende abile üha komplekssemate probleemide lahendamisel. Kui ühel hetkel AI jääb hätta, siis kipub tänaseks juba olema tegemist niivõrd keerulise probleemiga, et ka kursusekaaslased ei suuda miskit lisada.
Sellest surnud ringist tulenevalt on tahaplaanile jäämas oluline inimlik oskus, mida on tarvis nii õppetöös, tööelus kui ka igapäevaselt: oskus küsida, oskus vastata ja oskus ühiselt üheskoos keerulistele probleemidele lahendusi otsida. Piltlikult öeldes toimub õppimise “robotiseerimine”.
Nii nagu koduse üheskoos kokkamise asemel harjume üha rohkem kulleri vahendusel toitu tellima, nii hakkame ka üha rohkem üksteise õppimise toetamise asemel usaldama tehnoloogiat.
Mida õpetajate või mentoritena selles olukorras teha?
Kuid kui me ei pööra tähelepanu suhtluskultuuri säilitamisele, võime kaotada inimliku oskuse üksteiselt õppida. Kui tahame seda elus hoida, siis tuleb sellega õpetaja rollis seda süsteemselt nügida:
- „Kaaslane enne, AI pärast“ protokoll. Kujundada õppetöö nii, et selle käigus küsime esmalt abi kaasõpilaselt või õpperühmalt. Alles seejärel peale seda pöördume AI poole.
- Struktureeritud mentorlussüsteemide loomine. Kasuta võimalusi panna vanemad kursusekaaslased aktiivselt juhendama nooremaid.
- Mitteformaalsed kohtumised. Planeerida rohkem võimalusi spontaanseteks vestlusteks, olgu need siis ühised töötoad, õpimaratonid või vabas vormis arutelud.
Images: Gemini Flash 2.5 prompt: “Student solving a coding problem using chat and LLM”, Gemini Flash 2.5 prompt: “Image that symbolises duality: home cooking vs robot food delivery”.