.st0{fill:#FFFFFF;}

Mõtteid tehnoloogiast: infoühiskonna teke ja tekitamine 

 February 26, 2021

By  Marko Rillo

Kuidas infoühiskonna kujundamise püüdlused ühiskonda tegelikult kujundavad? Kas infoühiskond kujuneb ise või saab seda kuidagi mingite aktiivselt astutud regulatiivsete sammude abil ka tekitada? Tegu on 4. nädala mõtisklusega ITSPEA kursuses, mille üldteemaks on Info- ja võrguühiskond?. Õppejõud on küsinud:

Loe Eesti infoühiskonna arengukavast 2020 läbi (vähemalt) visiooniosa 2. peatükis. See pärineb 2012-2013. aastast ning nüüdseks lõpptähtaeg käes – kirjelda ajaveebiartiklis praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti. Loe läbi Pekka Himaneni 2004. aasta raport Soome Parlamendile (tänaseks on see saadaval vaid Interneti Arhiivi kaudu) ja kirjuta sellele arvustus. NB! Tegemist on paljuski omaaegse tulevikunägemusega ja seda kindla maailmavaate nurga alt – võiks vaadata, mis on väljapakutust täppi läinud ja mis mitte.

– Kaido Kikkas

Infoühiskonna definitsioonist

Infoühiskonna sisu analüüsimiseks oleks huvitav lahti mõtestada selle definitsioon ning kõige olulisemad komponendid ja imperatiivid. Alustame infoühiskonna definitsioonist. Juba sellega tegelemine on suhteliselt keeruline ülesanne, kuna pisut akadeemiliste allikate otsinguid viib tõdemuseni, et definitsioonid varieeruvad väga laiadest ja kõikehõlmavatest määratlustest kitsasteni ning mõned neist tuginevad poolemeetritest loeteludel. Lisaks siia paar huvitavamat näidet:

  • Infoühiskond on infot tähtsustav ja seda kõikides eluvaldkondades aktiivselt kasutav ühiskond (https://termin.nlib.ee/view/4830) – see on ilmselt kõige igavam, aga samas kõige ammendavam selgitus.
  • Infoühiskond on inimeste kooslus, kes loob majanduslikku väärtust immateriaalset tööd tehes (Negri, Hardt, Zolo 2008 Reflections on Empire). Päris huvitav – nimetatud definitsiooni kohaselt on infoühiskonna piirid paika pandud peaasjalikult inimgruppide kaupa. Nii võib järeldada, et Vana-Kreeka filosoofid, mõtisklustes ja palves elavad kloostrielanikud, feodaalühiskonna eliit ja rantjeed on juba sajandite eest esindanud infoühiskonna liikmeid.
  • Infoühiskond on aktiivsel suhtlusel tuginev loovühiskond (Castells 2000a, 2000b, 2004; Castells and Himanen 2002). Veelgi põnevam – Castells arvab, et infoühiskonna alustalaks on sootuks looming. Seejuures ei pea ta silmas mitte ilmtingimata füüsiliste asjade loomist (=meisterdamist), vaid ennekõike loomeprotsessi, mille tulem on kunstiliselt või visuaalselt nauditav.

Nimetatud viimane definitsioon käib käsikäes Allan Fischeri poolt loodud kolme-sektorilise mudelile Colin Clark’i poolt lisatud neljanda sektori mõiste paradigmaga, mis sisuliselt kirjeldab, et kui majandus koosneb primaarsest sektorist (toormaterjalide hankimine – põllumajandus, metsandus, kalandus, kaevandus), sekundaarsest sektorist (töötlev tööstus – baastöötlemine ja lõpptoodangu füüsiline valmistamine), tertsiaarsest sektorist (teenusemajandus), siis neljandaks võiks olla lisatud kvarternaarne sektor. Viimasesse kategooriasse kuuluvad Castells’i definitsiooni kohaselt ennekõike kõik loomemajanduse harud (kultuur, meedia, kunst, disain, film jms), aga samuti infotehnoloogia, konsultatsiooniteenused, haridus ja teadus – mis on sisuliselt teenusmajanduse meta-tase, mis võimaldab olemasolevaid teenuseid nutikamaks muuta või arendada.

Kui esimese definitsiooni kohaselt võiks infoühiskond realiseeruda nii tertsiaarse ja kvarternaarse majanduse võtmes, siis kolmada definitsiooni fookuses on loetelus ainult neljas. Niisiis – alltoodud 1930. aastal valminud skeemil on Colin Clark’i poolt kirjeldatud ühiskonna majanduslik areng, mille põhjal primaarse majanduse osakaal ajas pidevalt väheneb, sekundaarse osakaal järgib tagurpidi-U-kujulist kõverat ja teenused ning loomemajandus kasvavad selleks võimaluste tekkides üha laiemalt.

Neljanda majanduse tõus vt Clarck – https://en.wikipedia.org/wiki/Quaternary_sector_of_the_economy

Kui siis nüüd üritada nendest definitsioonidest valida sobivaim, siis ise tugineksin pigem ambitsioonikamalt sellel neljandal tugisambal. Eelduseks on, et ka tavalist teenusmajandust võib olla “rumalal” kujul. Siht võiks niisiis olla, et infoühiskonnas on püüdlus info nutikama kasutamise kaudu rohkem väärtust luua kui ilma selleta.

Infoühiskonna teke ja tekitamine

Keskse küsimusena võiks nüüd püstitada, et kuivõrd on võimalik infoühiskonna teket aktiivselt suunata võrdluses selle orgaanilise arenguga?

Donald Thomas Campbell armastas väga Darwinit ja ta sõnastas oma 1965. aastal ilmunud teoses “Variation and selective retention in socio-cultural evolution” sotsiaalse evolutsioonilise teooria epistemoloogilise alusena, et “Uus teadmus (knowledge) sünnib pimeda variatsiooni- ja valikuprotsessi tulemusena.” Teatavasti kirjeldas Charles Darwin, et uued bioloogilised liigid sünnivad ja jäävad ellu kohastumusena keskkonnale. Campbell järeldas, et nii nagu taimed ja loomad kohanevad ennast ümbritsevale keskkonnale vastavaks. Samamoodi kujunevad ka inimeste grupid ja organisatsioonid vastavalt sellele, mis neid ümbritseb. Samamoodi – Hannan ja Freeman küsisid tosin aastat hiljem oma ühisteoses The Population Ecology of Organizations: “Miks küll on nii palju erinevat tüüpi organisatsioone?” parafraseerides 1959. aastal kõlanud Hutchinsoni hüüatust “Miks on küll nii palju erinevat tüüpi loomi?”

Mõlemad sotsioloogia evolutsioonilised alusteooriad üritavad olemasolevat ühiskonda analüüsida bioloogilise baasmetafoori alusel, mille põhjal ühiskond kujuneb VSRD-tsükli põhjal: Variation-Selection-Retention-Diffusion. Selle tsükli esimeseks etapiks on olemasolevate normide muutumine (variatsioon), siis teatud variatsioonide väljasuremine ja teiste valik (selektsioon), seejärel nende selektsiooni ellujäämine ja kopeerimine (säilimine) ning kõige lõpuks võitlus piiratud ressursside pärast (difusioon), mis tekitab uue variatsiooni tsükli.

Variation Selection Retention model explanation – 1997 Rillo Kunisch

VSR-mudeli põhjal kujundavad keskkonna eripärad väga otseselt selles tegutsevate üksikisikute ja organisatsioonide toimimist. Keskkonnas toimivad seaduspärad ja reeglid määravad, et millised praktikad säilivad ja levivad. Kui esmapilgul tundub, et ohoo – jätame sel juhul reeglid loomata ja vaatame, et kas sel juhul VSR enam ei kehti, siis muuhulgas ka reeglite puudumine ja isevooluteed laskmine (laissez-faire) on keskkonna kujundamisel tehtud valik – sel juhul säilivad seda liiki praktikad ja organisatsioonid, mis õitsevadki vabas keskkonnas.

Viimane võib tekitada eetilisi küsimusi. Kui bioloogilises keskkonnas me eeldame, et looduslik valik tekitab pideva tasakaalusseisundi, kus mõnede liikide liigne üleküllus järgmisel hetkel saab kärbitud seoses nende looduslike vaenlaste lisandumise või toidunappuse tekkega, siis ühiskondlike süsteemide loomata jätmine viib suhteliselt ühemõtteliselt võimu koondumiseni. Survival of the fittest tähendab teisisõnu seda, et piirangute puudumisel võidab ühel hetkel kõige tugevam indiviid või organisatsioon. Antud juhul näeme seda suundumust selgelt platvormimajaduse kõrvalproduktina. Nagu möödunud nädalases blogipostituses kirjutasin – ilma selgete piiranguteta jõuame ühel hetkel olukorda, kus üksikisiku mugavusele tuginedes suudavad platvormimajanduse organisatsioonid muu majanduse sisuliselt välja suretada.

Niisiis – tuginen oma järgnevas arutluskäigus just sellel, et eetiliselt tasakaalustatud infoühiskonna kujundamisel peaks riigil olema aktiivne roll, et luua üksikisiku seisukohalt jätkusuulik ja toimiv mudel.

Infoühiskonna arengukavad seni ja edasi?

Vaadates Eestis seni toimivat infoühiskonna arengukava (MKM 2007-13 ja 2014-20), siis selle põhiline fookus esmakordsel sõnastamisel oli ligipääsuvõimaluste loomine, oskuste kasvatamine ja teadmistepõhise majanduse nurgakivide rajamine. Teisel koostamisel kujunes tähelepanu keskmesse IKT baasinfrastruktuuri loomine, kõrgema lisandväärtusega töökohtade tekitamine, IT hariduse propageerimine, riigivalitsemine ja Eesti e-edu eksport teistesse riikidesse.

Uuendatud kujul keskendus ta 2018. aastal väga konkreetsetele meetmetele: e-residentsus, 2000 uut IT spetsialisti, tööstuse digitaliseerimine, reaalaja majandusinfo andmekaevele, e-ehitusele, küberkaitsele, e-riigi häkatonidele ja Accelerate Estonia ehitamisele, mille abiga luua uusi alt-üles algatusi.

Soome analoog on enam keskendunud heaoluühiskonna loomisele ja võimaluste avardamisele ühiskonna alustalade loomisel. Pekka Himaneni poolt loodud dokumendi põhjal meeldib mulle väga sektsioon, kus ta üldistab olulisemaid globaalseid trende, mis infoühiskonna loomist selgelt mõjutavad või raamistavad. Nende baasil on väga mõnus lugeda nende baasil lahti argumenteeritud üldpõhimõtteid, millega infoühiskonna “task committee” võiks hakata tegelema. Tegemist on mõttepaberiga, mis jätab otsad kordades rohkem lahti kui näiteks Eesti tegevuskava, mis üritab väga konkreetselt kõike kvantifitseerida (“meie eesmärk on 2000 uut IT spetsialisti 3 aastaga!”), aga ilmselt valikuküsimuseks on siin antud ajahetke valikute põhjendatus.

Üritades hinnata nende arengukavade sisu, siis minu hinnangul on nad omas ajas olnud aluseks õigete sammude astumiseks. Teadlik ja süsteemne lähenemine teadmusühiskonna alustalade toetamisel on olnud üks olulisemaid tegureid tänu millele Põhjamaad ja Eesti on suutnud edendada nii oma elanike heaolu kui ka konkurentsivõimet. Üks olulisemaid teste selleks on olnud viimane aasta, mil me võime igal moel küll pandeemia-piiranguid kiruda, kuid tänu süsteemselt üles ehitatud e-riigi infrastruktuurile ja olulistele seadusandlikele valikutele (nt digiallkiri, online-suhtlus, e-pangandus) on igapäevane tegevus saanud meie hajaasustusest hoolimata palju vähem kahjustatud kui mitmetes teistes riikides.

Üritades leida kohti, mille kallal võiks kriitilisemaid sõnumeid teele lasta, siis Eesti arengukava rakendamises oleme me kindlasti kehva seisu jäänud baasinfrastruktuuri ehitamisega. Ehk – meil on isegi aastal 2021 veel täiesti teadmata, et millal ometi jõuab fiiberoptiline ühendus kasvõi Tallinnas Kristiine või Nõmme linnaosas igasse asumisse. Rääkimata siis iga maakolka valgusoptikasse ühendamisest.

Millal jõuab optiline kaabel Nõmme või Kristiine linnaosas iga majani – Foto: Scanpix

Samuti on ebaselge riigi ja erasektori vaheliste piiride tõmbamine. Arengukavas on juttu infosüsteemide loomisest, aga ebaselge on vahe, et millistes aspektides võiks olla riik erinevate infosüsteemide arendusprotsessides disainer ja teostaja ning mis punktides võiks ta tugineda erasektori toel.

Neljas tööstusrevolutsioon – kas piir masina ja inimese vahel kaob?

Mõeldes nüüd infoühiskonnast siit edasi, siis võiks tegelikult keskenduda mõtisklustes pisut ka veel neljanda tööstusrevolutsiooni teemadel, sest sellega kaasneb üksjagu eetilisi küsimusi.

Neljas tööstusrevolutsioon on termin, mille tõi avalikkuse ette Maailma Majandusfoorumi (WEF) juht Klaus Schwab 2015. aastal ilmunud sellenimelises artiklis The Fourth Industrial Revolution. What it Means and How to Respond? Seejärel keskendus antud teemale ka WEF 2016. aasta põhitähelepanu. WEF fookusteemana on see jätkunud tänaseni.

Neljanda tööstusrevolutsiooni alguseks oleme olukorras, kus tavapärased infoühiskonna mudelid on liikumas bio-tehnoloogilistesse süsteemidesse, mida iseloomustab iga indiviidini jõudev personaliseeritus ja mullistumine.

Erinevalt varasematest arenguetappidest jõuame seisu, kus tehnoloogia arenguga saame hakata pakkuma nutikaid sensoreid, mis võtab arvesse iga väikese elemendi seisu meie kodudes, autodes, tööstustes, tänavatel või kanalisatsioonis. Nutikad süsteemid võimaldavad iseregulatsiooni. Üha enam näeme olukordi, kus kaob igasugune vajadus inimese-poolse sekkumise järele. Ühest küljest tähendab see töö muutumist. Inimeste roll läheb teiseseks. Aga teisalt muutuvad ka süsteemid, mis meie ühiskonda kujundavad.

Tekkivad intelligentsed süsteemid, mis saavad ise hakkama. Mõned nendest süsteemidest reguleerivad juba praegu liiklust või veepuhastust. Aga üha enam hakkavad need süsteemid muutuma isiklikumaks.

Fourth Industrial Revolution by Shockoe
Fourth Industrial Revolution by Shockoe –
Allikas: https://www.weforum.org/agenda/2019/01/the-fourth-industrial-revolution-needs-new-forms-of-leadership/

Esimesed näited on väga lihtsad – Amazon soovitab mulle juba praegu asju, mida ma tõenäoliselt soovin osta. Facebook mõistab minu klikkimis- ja sirvimisajaloo põhjal, et millist sisu mulle soovitada. Isegi mu kohalik supermarket on aru saanud millist toidumarki ma eelistan ja suunab mulle rämpsposti just neid sooduspakkumisi. Siit edasi on sündimas nutikad külmkapid, nutikad pesumasinad jne.

Aga see pole veel kõik!

Oleme juba täna olukorras, kus inimestele paigaldatakse kolju sisse sensoreid (vt Neuralink demo), meil on saadaval bioonilised jäsemed, tüvirakkude baasil oleme juba võimelised bioprintima organeid, mille siirdamise võimalikkust analüüsiti juba tõsisemates meditsiiniajakirjades juba 2017. aastal.

Niisiis – olukord on täna selles valguses väga huvitav. Ehk tehnoloogilise arengu seisukohast oleme jõundnud tänaseks punkti, kus järgmise infoühiskonna arengukava koostamisel, mis on tehtud 2035. aasta perspektiiviga tuleks juba arvesse võtta väga tõsiselt ka eetilisi aspekte ja ühiskonna kujunemise eripärasid, mis suudaksid analüüsida ka inimeseks olemise ja inimese rolliga seonduvaid sügavamaid küsimusi, mis kõikide eelduste kohaselt on lähema paari aastakümne jooksul üsna põhjalikult muutumas. Oleks huvitav sedalaadi aruteludes kaasa rääkida ja vaadata kuidas oleks võimalik ühiskonna kujundamist suunata.

Autorist ...

Marko Rillo on juhtimiskonsultant, koolitaja ja executive coach. Temaga saab ühendust siit

Blogipostitused:

Leave a Reply:

Your email address will not be published. Required fields are marked

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

{"email":"Email address invalid","url":"Website address invalid","required":"Required field missing"}