.st0{fill:#FFFFFF;}

Mõtteid tehnoloogiast: uus meedia ja vana meedia 

 February 17, 2021

By  Marko Rillo

Kas uus meedia neelab vana meedia alla? Kas nad on omavahel konfliktis? Või toimivad harmoonilises koostöös? Tegu on 3. nädala mõtisklusega ITSPEA kursuses, mille üldteemaks on Uus meedia …?. Õppejõud on küsinud:

Analüüsi ajaveebiartiklis üht eespoolmainitud uue meedia komponentidest (otsimootorid, veebikataloogid, meililistid, uudisgrupid, veebifoorumid, võrguajakirjandus, reaalajasuhtlus, rollimängud, sõnumiedastus, virtuaalmaailmad, uudisvood, ajaveebid, wikid, web 2.0, creative commons, open access), mis on kõige enam mõjutanud traditsioonilist meediat.

– Kaido Kikkas

Võtsin käesoleva nädala teema sissejuhatuseks sirvida Wendy Hui Kyong Chun toimetatud rahuliku tugitoolilugemise igava pealkirjaga New Media, Old Media. A History and Theory Reader. Sirvisin seda veidi, et koguda mõtteid, et mida mõned kogenumad mõtlejad on arvanud filminduse, trükimeedia, arhiivinduse, teaduskirjanduse, privaatsuse ja … kohta. Mõnusalt filosoofiline ja rahustav lugemine, mis meenutas vestlust kujutletava 20. sajandi keskpaiga filosoofiga. Mida paremat soovida kaminatule kõrvale kõrvetavas külmuses krõbisevas pealinnas.

Sain seda vana meedia vormis koostatud klassikalist käsitlust natuke sirvida kuni minu mõtted katkestas uue meedia räige sissetung otse BBC ja paljude teiste uudiskanalite päevauudisena. Esileheuudiseks sai gigantide võitlus. Lõpuks ometi sai iga inimene täna teada kuidas Facebook on oma klientidele Austraalias kehtestanud uudistele ligipääsuks piirangu, et astuda vastu sealse valitsuse püüdlustele neid maksustada. Sellest pasundas iga telekanal, interneti uudiskanalid said seda täis. Isegi Rupert Murdochi poolt kamandatava kollase meedia esilehtedele oli see kuidagiviisi jõudnud.

Kõlas justkui tehnoloogiafirmat nõustanud PR-konsultantide poolt püstitatud perfektne uudisspinn – kuri valitsus on võtnud vaese väikse tehnoloogiafirma pantvangi ja pressib temalt raha välja. Kui ainult see selliselt oleks ka laia üldsuseni jõudnud.

Lugedes arvamusliidrite piiksatusi Twitteris selgus, et enamike jaoks oli tõdemus risti vastupidine. Platvormimajanduse arengu tulemusel oleme jõudnud olukorda, kus Taaveti ja Koljati vahelist võitlust ei peeta nii nagu viimased paarsada aastat harjunud oleme. Koljati rollis ei ole enam suur ja kõikvõimas riigiaparaat, mis oleks väikest tehnoloogiafirmat kiusamas. Olukord on pöördunud.

Hoopis Facebookist on saanud Koljati-laadne monstrum, mis näeb kõige väiksemaidki võimalusi tulu teenimiseks ja sööb iga päevaga üha suurema osa tulust ära. Viimastel andmetel on Austraalias Facebookil koos Google’iga 82% kogu reklaamitulust riigis. Riik üritab kõigest väest saada tagasi mingit tükikest nendest vahenditest, mida kühveldatakse suurkorporatsioonide suunas.

Kui Facebook otsustas täna viia verise võitluse otse tänavatele – keerata lõppkasutajate jaoks kinni uudismeedia artiklite jagamine, siis Google üritas olla diplomaatilisem. Google juhid otsustasid paari nädala eest olla järeleandlikumad, kuigi nii mõnigi autor on leidnud, et tegelikult ei muutu Google vastutulekuga leevendusega pikas perspektiivis mitte midagi, kuna ega see järeleandmine veel ajakirjandust ei päästa.

AAFG …!

“AAFG…!” Võiks kõlada kui kismat saatev hüüatus mõnes klassikalises koomiksis. Samuti võiks röögatada: “FAANG!” või “FAAMG!” sest antud juhul märgistavad need hoopis akronüümi suurtest platvormettevõtetest. Erinevates kombinatsioonides siis vastavalt – Apple, Amazon, Facebook, Google, Microsoft ja Netflix.

Largest firms by market capitalization source: https://en.wikipedia.org/wiki/Big_Tech

Need neli-kuus tehnoloogiafirmat on kasvanud praeguseks nii mõjukaks, et nende kammitsemiseks pole ühelgi riigil enam vahetut jaksu.

NYU Stern School of Business professor Scott Galloway kirjeldas oma 2017. aastal ilmunud raamatus The Four – The Hidden DNA of Amazon, Apple, Facebook, and Google olukorda, kus neli maailmalõpu metafoorset ratsanikku mängivad inimeste madalaimatel tungidel ja on seeläbi ehitanud üles oma globaalsed ärid. Ta kirjeldab oma teoses, kuidas igaüks oma analüüsitud firmadest panustab ühele inimese organile. Vastavalt: aju, süda, kõht ja genitaalid – andes võimaluse ise mõistatada, et milline neljast millise organi jaoks vajadusi rahuldab. 🙂

Tegemist on firmadega, mis on mugavalt tunginud tarbimise kõikidesse sfääridesse, muutes nende teenuste kasutamise lihtsaks ja ihaldusväärseks. No näe: minagi olen antud juhul jaganud uue meedia tööriista kasutades Scott Galloway raamatu eelvaadet otse Amazonis alltoodud lingi kaudu, mis mugavalt manustab selle pildikese siia alla. Ja juhul kui käesoleva blogipostituse lugeja peaks otsustama klõpsata “buy” nuppu, siis jõuab pool protsenti selle teose müügitulust minu isiklikule Amazoni kontole, mis lubab mul seda kinkekaardina lunastada oma järgmisele ostu hüvitiseks.

Ok – tulles tagasi Galloway mõtiskluse juurde. Tema leiab oma nädalases blogis suhteliselt kiretult, et üksikisikutena me olemegi võimetud vastu võitlema oma vajadustele. Ja juhul kui meie vajadus on tarbida, siis Amazon suudab parimal võimalikul moel meie vajadust rahuldada. Juhul kui me tahame midagi uut teada, siis Google’ile lihtsalt pole mingitki alternatiivi. Kui me tahame ennast popina näidata, siis Apple on meie ainuke võimalus. Ja kui tahame nuuskida teiste eludes, siis Facebook ongi meie ainuke võimalus.

Niisiis – kuna inimene on üksikult võttes nõrk ja oma nõrkustele me vastu ei saa, siis annamegi vabatahtlikult kogu võimu kogu oma baasvajaduste rahuldamiseks nimetatud monopolidele vabatahtlikult ära. Seega – valitsustel polevati eriti muud võimalust kui võtta need platvormifirmad ette ja hakata neile ükshaaval vastu lõugu andma, sest vastupidisel juhul maksame kogu inimkonnaga oma nõrkustele lõivu.

Monopolid täna ja eile

Platvormimajanduse õitsengu ajastul oleme tahtmatult jõudnud tagasi sajandi või kahe tagusesse kapitalismi õitsengufaasi, kus olulised monopoolsed platvormid kujundasid samal moel ühiskondade nägu.

Tollal pakkusid need monopolid inimestele raudteeühendust, meresõitu, suurlinnades kanalisatsiooni või prügivedu. Nad tegid seda esialgu harjutades kuni ühel hetkel omandasid nad üha suurema võimu. Mõnel juhul jõudsid nad ka oma mõju kuritarvitusteni. Nende lõplik saatus oli enamasti demokraatlikes riikides ühene. See võim võeti neilt riigivalitsuse või kogukonna poolt lõpuks käest ära. Selleks kasutati kombinatsiooni alltoodud käikudest:

  • Monopoli vastu tugevate klientide organisatsioonide ehitamine, kes ühise jõuna läbirääkimisi peavad;
  • Monopoli suhtes hinnakontrollide kehtestamine – et klientidelt ei võetaks viimast;
  • Monopoli allutamine tegevusregulatsioonile, mis sunniks tal oma teenuseid võimaldama;
  • Monopoli lammutamine väikesteks tükkideks, mis omavahel konkureerisid;
  • Monopoli riigistamine.

Ilmselt oleme taas faasis, kus suured tehnoloogiaettevõtted on saanud esimestelt valitsustelt kollase kaardi ning järgmiseks hakkame nägema olukorda, kus mõni ülaltoodud käikudest hakkab neid raamidesse suruma.

Gigantide heitlus

Iseküsimus on see, et kas riik selleks võimeline on. Vaatame puhtakujulist matemaatikat. 2020. aastaks võeti Eesti parlamendis riigieelarvena vastu 11.6 miljardi EUR suurusena ja nüüd 2021. aastaks lisati COVID-19 probleemide lahendamiseks laenuralliks veel 2 miljardit otsa. Kokku on Eesti riigieelarve meil sel aastal niisiis 13.1 miljardi EUR suurune. Paneme selle AAFG! mõõtkavasse ja vaatame alustuseks, et kui suur oli nende turuväärtus esimese COVID-aasta lõpuks 2020 IV kvartalis arvestusega, et 1 EUR = 0.82 USD:

  • Amazon: 1634 miljardit USD = 103 Eesti riigieelarvet
  • Apple’i: 2254 miljardit USD = 142 Eesti riigieelarvet
  • Facebook: 777 miljardit USD = 49 Eesti riigieelarvet
  • Google: 1185 miljardit USD = 74 Eesti riigieelarvet

Vaatame veel, et palju nad aastas raha teenivad, kui suur on kasumlikkus:

Big Tech 2019 revenues source: https://www.visualcapitalist.com/how-big-tech-makes-their-billions-2020/

No selge – kujutame selles mõõtkavas korraks ette Eesti riigi majandussõda ühega nendest Big Tech firmadest. Ilmselt pole mõtet fantaasial eriti lennata lastagi. Kui isegi kõikide nende netokasum on Eesti riigieelarvest suurem, siis tundub, et meie valitsuse püüdlused eraldiseisvalt mingit regulatsiooni nende suhtes kehtestada on võitlus tuuleveskitega.

Nonii. Riik nendega seni pole hakkama saanud. Põnev on vaadata, kuidas gigandid on hakanud omavahel kaklema. Näiteks on Apple’i ja Facebooki vektorid oma laadilt vastupidised. Apple üritab oma klientidele müüa arusaama, et nende tooted pakuvad võimalust saavutada perfektset privaatsust (hehe!). Samas Facebook tungib otseselt klientide privaatsusesse, pakkudes nendelt korjatud andmeid kolmandatele osapooltele, et teenida neilt reklaamitulu.

Niisiis on Tim Cook teele pannud hoiatuse selle kohta, et varsti on nad sunnitud Facebook rakenduse oma klientidele blokeerima. Eks paista, et kuhu nimetatud kaklus lõpuks viib.

Kokkuvõtteks …

Tulles tagasi postituse alguses esitatud küsimuse juurde – et kuidas on siis lood vana ja uue meediaga. Mulle endale igal juhul paistab, et vana meediaga on kõik. Pidu läbi. Naudime viimaseid päevi. Seda juhul kui meil ei õnnestu riikide omavahelise kokkuleppe tulemusel paika panna reegleid, kuidas Big Tech firmadelt samm-sammult võim uuesti tagasi võtta. Eks paistab kuidas meil läheb.

Autorist ...

Marko Rillo on juhtimiskonsultant, koolitaja ja executive coach. Temaga saab ühendust siit

Blogipostitused:

Leave a Reply:

Your email address will not be published. Required fields are marked

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

{"email":"Email address invalid","url":"Website address invalid","required":"Required field missing"}