Lisan siia järjekordse kaasuse, mis ilmumas ajakirjas “Director”. Kirjutage, et mida teeksite antud olukorras! Ott vaatas oma postkasti potsatanud kogu firma töötajaskonnale saadetud kirja ammulisui. Kuigi alles hiljuti oli ta arvanud, et mitte miski teda enam ei üllata, oli tal tõsiseid raskusi loetu uskumisega:
Tere!
Härra Angermaa on väga pahane. Meie kirjade, pakkumiste ja lepingute vormistus jätab soovida. Nõustun siinkohal härra tegevdirektoriga sada protsenti – nende kvaliteet jätab esmamulje meist väljaspool maja. Sellega seoses saadan tänasest alates kõik dokumendid, mis ei vasta nõuetele, koheselt koostajale tagasi. Ja veel! Et mitte seejuures aega kaotada – tooge härra tegevdirektori kätte allkirjastamisele minev post meie laua juures asetsevatesse selleks ettenähtud kastidesse ja pange juurde saateleht, kust oleks näha teksti autor, et saaksin valesti vormistatud dokumendid isiklikult autorile tagasi toimetada. Väga oluline lisateave: härra Angermaa allkirjaga minevad dokumendid peavad alates tänasest olema vähemalt kaks päeva enne tähtaega vormistatud ja meie juurde kasti pandud. Tuleb arvesse võtta, et härra tegevdirektori tihedate tööpäevade tõttu ei ole ju kuidagi mõeldav, et kiri juba samal päeval allkirjastatakse. Ning järgida tuleb eesti keele reegleid, k.a. kirjavahemärgid!
Olge siis tublid ja pidage meeles mida ma kirjutasin!
Jaanika
tegevdirektori sekretär
Olles töötanud juba 8 edukat aastat Eesti suure tootmisfirma turundusdirektorina oli Ott pettunud kui nende firma nõukogu otsustas tema kandidatuuri tagasi lükata. Kolme kuu eest valiti tema otseseks ülemuseks üks senine tippametnik. Nõukogul muidugi argumente oli. Härra Angermaa oli Otist 15 aastat vanem – rohkem kogemusi. Olulised olid uued sidemeid avalikus sektoris. Härra Angermaa oli kuulus karmi käega juht, kes pani organisatsioonid tõsiselt tööle.
Mis seal ikka! Otil oli õnneks jätkuvalt nii palju huvitavaid teemasid, millega oma ametikohal jätkata. Napilt kolmekümne eluaasta piir ületatud – küll elu uusi karjäärivõimalusi toob.
Uus luud pühib omasoodu. Härra Angermaa näitas kohe, et tegevdirektor oli vahetunud.
Esimesest päevast alates oli tegevdirektor võtnud omale ainuõiguse allkirjastada kogu firmast väljuva kirjavahetuse. Kui seni võisid juhtkonna liikmed oma eelarve piires teha kuni miljonikrooniseid tehinguid ise, siis nüüd pidi iga väikseimgi leping ja kuludokument maanduma tegevdirektori laual.
Siiani oli põhiliseks meetodiks mitteametlik, paindlik ja hoogne töölaad, kus prooviti vabas õhkkonnas pidevalt leida uusi ideid. Tema kehtestas tippjuhtidele kohustuslikud kella-kaheksa koosolekud, kus arutati plaan tunni aja vältel detailselt läbi. Päevakord oli alati täpne. Tegevdirektor dikteeris, kes kuipalju sõna sai – enamasti selleks, et tema teravatele küsimustele vastata. Kui kellelgi oli kodutöö tegemata või juhtus kasvõi minuti koosolekule hilinema, sel tuli kuulata krõbedaid märkusi.
Kolleegid proovisid võtta huumoriga, hakates neid koosolekuid omakeskis hommikusteks palvetundideks kutsuma. Aga vaid ühe nädala jooksul oli senine sundimatu arutelu asendunud pideva valveseisakuga. Tööl tuli istuda hiliste õhtutundideni, et koosolekuteks valmistuda.
“Härra kindral” ei lasknud personalimuudatustel kaua oodata. Kolmanda nädala jooksul oli pikemate selgitusteta välja vahetatud tootmisdirektor ja personalijuht. Esimene neist oli seni juhtkonna koosolekutel olnud peksupoisi rollis. Tõsi – tootmises oli olulisi vajakajäämisi. Kuid personalijuht kaotas oma töö lihtsalt selle eest, et ta julges tegevdirektorile kindlakäeliselt vastu vaielda – selgus, et härra Angermaa ei salli kriitikat. Nimelt võttis ta ainuisikuliselt tööle nii uue tootmisdirektori kui kaks ihusekretäri – kõik endised alluvad ministeeriumist. Meetod, mil viisil uued töötajad omavahelise aruteluta tööle võeti, erines radikaalselt senisest avatud värbamise praktikast. See tekitas paksu verd.
Need olid vaid mõned muudatustest.
Turundus- ja müügidivisjoni oli seni suuresti säästetud. Aga härra Angermaa võis igal ajal katkestada suvalise töö, nõudes tema meelest olulist infot. See oli hakanud tõsiselt häirima Oti kolleegide tegemisi. Vaid pika veenmise tulemusel oli ta paari nädala eest suutnud ära hoida oma parima töötaja lahkumise, kellele tegevdirektor mürgise märkuse oli teinud. Samuti olid hakanud kliendid nurisema – kuna kõik pakkumised pidid käima tegevdirektori käest läbi, siis olid hakanud vastused hiljaks jääma. Äsja saabunud kiri tegevdirektori “lemmikult” tõotas olukorda veelgi halvendada.
Tõsi – kolme kuu jooksul tehtud karmid reformid olid firma kasumlikkust juba hüppeliselt kasvatanud. Tootmiskorraldus näitas paranemise märke. Pidev numbrite jälgimine oli aidanud kulud saada paremini kontrolli alla ja nad olid paremini mõistma hakanud millised tooted on kasumlikumad.
Samas – juhatuse liikmena oli Ott firma tulemuste eest kaasvastutav. Ta tundis, et uue tegevdirektori paljud otsused on lühinägelikud. Uute äriideede otsimine oli soiku jäänud. Suurenenud tööstressist olid mitmed töötajad hakanud otsima uusi töökohti. Märgid näitasid, et viimase paari kuu edu võib jääda ajutiseks.
Ott sügas mõtlikult lõuga. Kui ta ei taha jagada personalijuhi saatust, siis peab ta käituma targalt. Kas saaks kuidagi tegevjuhti nõusse, et taktikat tuleb muuta? Või tuleks ettevaatlikult probleemidest rääkida nõukogu liikmetega? Või tuleks kolleegide seast otsida liitlasi?
Tema positsioon oli raske, sest Angermaa otsese konkurendina tegevjuhi kohale võib tema püüdlusi endise olukorra taastamiseks hõlpsalt valesti mõista. Mida teeksid tema asemel?
Lugege 2007. septembrikuisest ajakirjast Director, et kuidas lahendasid selle eksperdid.